Vasaloppet 2019

Teen taas ühe tagasipõike möödunud talve ja võtan kokku maailma suurima suusasõidu - Vasaloppet.
Hooaja üks suurimaid eesmärke, mis kujunes tulemuse poolest täielikuks katastroofiks. Kuid iga võistlus on millegi poolest väärtuslik. Nii läks seegikord, sest sain kätte valusa õppetunni, kui oluline on suusamaratonil suuskade valik. 
Foto: Vasaloppeti katsumus pakub alati rohkelt emotsioone

Peale Tartu Maratoni tuli kaua oodatud puhkepaus ja need kaks nädalat olid väga-väga vajalikud, sest võistlusstarte oli kokku kogunenud juba palju. Keha oli väsinud ja vaimgi vajas turgutamist. Seetõttu võtsin nädalavahetuseks aja maha ning käisin Berliinis turisti mängimas. Soovitan kindlasti Berliini külastada, sest vaadata on palju.

Foto: turistikas

Vasaloppetile suundusin läbi Norra, sest nii oli lihtsalt mugavam. Sain võistkonnaga koos sõita ja laevaga loksumise asemel sain kiiresti lennukiga Oslosse. 

Kahjuks sattus Vasaloppeti ajale ka Eesti suusatamist raputanud dopinguskandaal, millest proovisin küll üle olla ja õnneks võistkond oli väga mõistlik selles osas, kuid jutt ikkagi kiskus selle peale ja selgitamist oli palju. 

Õnneks suutsin selle kõrvale jätta ja keskenduda enda tegemistele ja olla valmis maailma suurimaks suusamaratoniks, kus korraga saab stardi 15 000 inimest. Soojendustrenn, suusatest ja kõik sujus hästi. Elasime heas asukohas ja starti jõudmine ei olnud probleem. Sellest hoolimata algas päev vara - äratus oli kell 4.30 ja uksest olime väljas juba 5.30. Miks me nii vara tõmblema hakkasime? Kuna mitmed võistkonna kaaslased olid ilmselgelt liiga pinges ja tahtsid väga vara starti ära minna. See tähendas omakorda seda, et istusin pea poolteist tundi lihtsalt autos ja kõlgutasin jalga. Oeh....

Foto: Vasaloppetil saavad eliitsõitjad nimelised numbrid

Nagu sel hooajal oli harjumuseks saanud, siis lumi mängis taas suurt rolli. Öösel oli maha sadanud ligi 10 cm värsket lund ja pidevalt tuli juurde. Ütlen ausalt, olin mures enda suusavaliku pärast, tegelikult kogu võistkonna suusavaliku pärast, sest valituks osututus Madshuse üsnagi peene mustri ja madala kulbiga suusk, mis 2018. aastal toimis sarnastes tingimustes väga hästi, kuid eelmine aasta oli külmem. Minu ebakindlust üritasid määrdemehed turgutada ning kinnitasid, et suusk toimib suurepäraselt.  

Starti minnes ja kogu eelnev oli minu jaoks palju rahulikum kui näiteks Marcialonga. Olin teinud omad järeldused ja suutsin ennast kokku võtta ja olla keskendunud. 

Sõit ise kulges esimesed 30km väga aeglaselt, sest keegi ei olnud huvitatud jälje sisse sõitmisest, täiesti arusaadav. Endalgi oli pulss nii madal, et pidev vedeliku tarbimine ajas metsa vahele ja pidin tegema boksipeatuse, mida ma kunagi varem suusavõistluse ajal teinud ei olnud. Õnneks suutsin hästi ära tabada momendi, kus ka favoriidid tegid sama ja tänu sellele oli lihtsam läbi harrastajate massi ennast läbi suruda.  

Foto: Vasaloppeti starti, hull mass ja veel hullem ilm

Alates kuskil 35. kilomeetrist hakati ees sõitma ja siis sain aru, et oioi... minu suusad ei libise üldse, mis toimub!? Nagu oleks liimiga kinni olnud lume peal, täiesti kohutav. Ilma liialdamata pole kunagi nii halva suusaga võistelnud, isegi noorte klassis ilmselt mitte. Lihtsalt absoluutselt ei toiminud. 

Kuskil 20km võitlesin et püsida gruppides. Kui üle poole maa oli läbitud, olin 80nes ja kaotus liidritele oli kõigest minuti ümber. Sealt edasi ootasid mind ees juba pikemad laskumised ja sirged. 55km peal sain aru, et selleks, et üldse finišisse jõuda pean võtma hoo maha ja laskma inimestel minna. Pilt juba vaikselt virvendas ja pisar tahtis silma tulla. Igal tõusul ma võistlesin ennast gruppi tagasi, kuid järgneval laskumisel oli seis täiesti lootusetu. Seda on isegi raske kirjeldada, kui halvasti need suusad libisesid. 

Sellest kõigest tulenevalt otsustasin, et võtan Vasaloppetist maksimumi. Järgmises punktis võtsin juba rahulikult süüa ja uurisin, et äkki oleks võimalik saada seda kuulsat mustikasuppi. Vabatahtlike ilme rääkis enda eest - nad ei olnud selleks valmis, et eliitnumbriga mees tuleb ja küsib mustikasuppi. Lõpuks ikkagi üks abiline mulle selle välja otsis ja sain sellegi maitstud!

Usun, et ma pole kunagi ühe võistluse jooksul kogenud nii palju erinevaid emotsioone. Segadus, viha, pettumus ja lõpus ka tõsine rõõm. Olin väga uhke, et lõpuni tulin, see oli tõesti kohutav. Üks tiimikaaslane lausa katkestas, järgmine tuli tagasi 300 koha peal ja kolmas oli omadega nii läbi, et kukkus peale lõpujoont siruli maha. Ta oli endast kõik andnud, kuigi oli alles 180nes. 

Suur roll sellel, et üldse lõpetasin ja ka enda 117.koha peal, on Maria Gräefningsil. Ta jõudis koos kaasvõistlejatega mulle järgi, kuid ühel järsul nukil tekkis tal enda grupiga vahe sisse. Otsustasin, et aitan ta uuesti konkurentidele järgi. Lootsin, et jõuame kiiremini eesolevatele järgi, kuid Marial ei olnud enam seda jõudu. Seega võtsime sisse oma tempo ja ülejäänud 20-25km lükkasin tema ees täissadanud suusajälge puhtaks. Sirgetel andsin nii palju hoogu kui ta jaksas hoida, tõusudel sain alati natukene eest, aga teadsin, et ta libiseb järgi. Võiks öelda, et meil oli väga hea dünaamika. Maria sõitis lõpuks välja väga tugeva viienda koha ja ta tõesti andis endast kõik. Seda oli innustav näha ja just see andis hea emotsiooni. Sain vähemalt kedagi aidata enda halva sõidu kõrvalt.

Foto: jah, need on pisarad.... vot nii karm ongi Vasaloppet

Loomulikult olin lõpuks ise ka väga väsinud. Enda viietunnise retke käigus kulutasin üle 6000 kalori ja emotsionaalselt olin läbinud tõelised Ameerika mäed.  

Ligi 55km panin täiega, rohkemaks lihtsalt ei jätkunud jõudu, sest sel ajal kui teised olid laskumisasendis ma tegin tööd ja ikka jäin maha. See oli nukker võistlus, sest see oli üks tähtsamaid starte hooajal. Vasaloppetit peetakse ikkagi suusamaratoonorite olümpiamängudeks. Uskumatu, et üks pealtnäha väike otsus võib saada nii määravaks. 


Mart Kevin

Eelmine
Ülikooli lõpp ja EMV
Järgmine
Tartu Rattamaraton