Ülikooli lõpp ja EMV

Eelmisel nädalal sai ühele poole minu teekond Tartu Ülikoolis, kui kaitsesin edukalt enda magistritöö. 
Lisaks sellele oli kavas ka Eesti Meistrivõistlused rullsuusatamises, kus stardijoonel olid kõik alles jäänud murdmaasuusatajad. 
Foto: õnnelik kõrgharitud mees
Magistritööd kirjutades lubasin endale, et enam kunagi ma õppima ei lähe, kuid ega ma selles täiesti kindel ju olla ei saa.
Tegelikult kujunes magistritöö kirjutamine minu jaoks vaevaliseks. Alustasin juba eelmisel sügisel suure hoo ja entusiasmiga, kuid andmete puudulikkus ja tihe treeninggraafik kustutasid kiiresti selle sisemise leegi.  Lõplikult rea peale sain alles mais, kui avastasin puhtjuhuslikult sobiliku andmebaasi, mida sain enda töös kasutada. Sealt edasi hakkas pall vaikselt veerema. Arusaam, et jõuan töö ikkagi esitatud, tuli alles augusti teisel nädalal, kui tähtajani oli minna veel kümme päeva. Ühel pikal päeval koduses "koopas" tegin läbimurde, mis kujuneski määravaks.
Seega ülemäära rabistama enam viimastel päevadel ei pidanud, kuid töö kaitsmine oli vaja veel läbida. Õnneks sujus ka see hästi ja nüüd saan öelda, et kogu see mure on õlgadelt kadunud ja olukord, mis tundus juba lootusetu, sai ületatud.  See on f***ing hea tunne!

Aga kuna on tegu ikkagi spordimehe blogiga, siis hüppame spordilainele tagasi!


Kogu selle perioodi vältel ma loomulikult ei unustanud treenimist, kuid tagantjärgi treeningandmetesse süvenedes, pean tõdema, et kohati lõi see rutiini segamini ja kadus fookus treeningult, aga sellegipoolest suutsin augustis 75h treenida. Pole üldse paha!
Foto: Sõprade Sõit tuleb taas!
Augusti viimasel reedel oli Otepääl Tehvandil kavas ka Eesti Meistrivõistlused rullsuusatamises, täpsemalt 15km klassika eraldistart. Algselt pidin võistlusele suunduma kerge treeningnädala pealt, kuid tundsin ise, et augustikuu treeningud on oma kvaliteedis kannatanud ja ostustasin venitada kolmenädalase treeningtsükli nelja peale. See oli kaalutletud otsus, mis kandis ka mõningast riski.
Foto: Võru Rolleril, Marko Kilp taga luuramas, autor: Teiloora Ojaste
Mäletavasti Võru Rolleril tundsin ennast väga hästi ja võistlus kujunes väga edukaks. Seetõttu otsustasin teha kohe otsa küllaltki intensiive treeningnädala. Kahjuks ma ei näinud ette arvestada sisse stressi, mis kaasnes lõputöö kaitsmisega. Igatahes neljapäeva õhtuks ehk täpselt enne EMV starti, olin omadega täiesti tühi. Kavas olnud kiirustreeningu pidin ümber muutma rahulikuks klassika trenniks, sest mul polnud absoluutselt energiat.
Neljapäeva õhtu ja ööga suutsin õnneks nii palju kosuda, et otsustasin EMV ikkagi starti minna. Ka soojendus ei andnud mingit märki, et keha oleks tühi. Super! Saan minna täiega vajutama...
Seda ma ka tegin! Stardis läksin hea hooga välja, kuid kontrollitult. Teisipäeval olin käinud Tehvandil treenimas ja teadsin täpselt, millised on minu võimed. Kahjuks, erinevalt Võru Rollerist ja teisipäevasest treeningust, puudus minus see teravus, särts.
Mõistsin, et selleks, et täna üldse lõpuni tulla, pean võtma tuure maha, kuid seda oli väga raske teha, sest läksin esimesel ringil liidriks. Teisele ringile minnes olin täiesti tühi - kõik see, mis olin trennides teinud ja enne sõitu plaaninud, jäi järsku tegemata. Väsimusest andis märku juba see, et pidin minema üle vahelduvale tõukele palju varem ja sagedamini kui esimesel ringil.

Õnneks sain teise ringi esimeses pooles kätte minut varem startinud Karel Nageli Võru Suusaklubist, kes küll ei olnud huvitatud minuga koos tempotegemisest, kuid sundis mind jätkuvalt pingutama. Olin küll esikoha konkurentsist sekund-sekundi haaval pudenemas, kuid eneselegi üllatuseks olin jätkuvalt medalimängus.
Viimased poolteist ringi oli täielik kannatamine! Üritasin sõita tehniliselt korrektselt, kuid tegelikkuses vajusin kohati läbi ja langes efektiivsus. Õnneks, tänu sellele, et minu taga sõitnud Karel Nagel viimasel kahel kilomeetril kiirendas, oli mul võimalik võtta veel pronksmedal. Külg-külje kõrval heideldes lendasime koos Nageliga üle lõpujoone ja nüüd jäi oodata ainult tagantpoolt startinute meeste finišit. Kõigepealt sõitis minust ette Martin Himma ja peale teda Henri Roos. Kuid tugevad suusamehed nagu Marko Kilp ja Alvar Johannes Alev jäid sel päeval selja taha ning õnnestus napsata esimene medal rullsuusatamise Eesti Meistrivõistlustelt! Super värk!
Foto: EMV poodium, autor: Henri Roos
Nüüd ootab mind ees kohanemine tööeluga. Loodan, et suudan treeningute kvaliteeti säilitada ja samal ajal olla kasulik töömesilane.

Järgmine võistlus rullsuusa peal on minu jaoks Rootsis toimuv Klarälvsloppeti maraton. Nagu Rootsis ikka, siis maratonid on nende jaoks 90km, nii ka seekord. 

Mart Kevin
Eelmine
Võru Roller
Järgmine
Vasaloppet 2019