Toblach-Cortina

Veebruari esimesel päeval toimus selle aasta Visma Ski Classics sarja seitsmes osavõistlus, Toblach-Cortina maraton. Eelmisel aastal lumetormi tõttu ära jäänud maraton, toimus sel aastal ideaalsetes tingimustes ja pakkus põnevaid heitlusi ning kiiret sõitu. 

Loe kõigest lähemalt selles blogipostituses...
Foto: koos olümpiahõbe Panzhiskyga Cortina poole tormamas
Pühapäeval peale Marcialongat suundusin otse järgmisse võistluspaikka Toblachi. Nagu tavaks on saanud, siis järgmine päev peale võistlust käin pikal, rahulikul suusaringil. 
Foto: imeline maratonipäev, autor: Magnus Roth
Ilusa ilma saatel kulgesid kolm ja pool tundi väga kiiresti, kuid esimesed märgid vananemisest või siis väsimusest hakkavad paistma. Trenni lõpus joostes teed ületades, suutsin enda selja ära tõmmata, mis muutis ülejäänud aja suusarajal ebameeldivaks. Õnneks suutsin teisipäevase puhkepäeva ja venitusega selja kiiresti korda saada. 

Kolmapäev ja neljapäev kulgesid korralikus treeningrütmis. Kolmapäeval tegin kergema jõusaali sessiooni ning neljapäeval olid võistkonnaga kavas intervallid. Tegime 4 x 5 minutit aeroobsel lävel ja keha näitas juba häid märke, et laupäevane võistlus tuleb kindlasti parem kui eelmise nädala Marcialonga. 

Reedel testisin enda SkiTrabide hulgast välja parimad kaks paari ja andsin need hooldemehele võistluseks valmistamiseks. Teel tagasi hotelli, mõistsin, et vahepealse sahmimise käigus olen kaotanud enda rahakoti, mille unustasin auto katusele, kui vahetasin riideid. Ühesõnaga valdas mind koheselt paanika, kuid üritasin jääda rahulikuks, aga mõtted sellest, et pean kõik kaardid kinni panema ja olen rahata, ei olnud meeldiv. Mõtlesin läbi iga sammu, mida tegin ja hakkasin otsast peale. Ligi kaks tundi ajasin enda rahakotti tulemuseta taga ja andsin juba alla. Sõitsin veel võimalikult rahulikult hotelli poole lootuses, et märkan tee peale kukkunud tengelpunga. Ja tundub, et vahest ikka lollil veab ka, sest 500m enne hotelli ma selle keset teed leidsin. Selleks hetkeks oli minu rahakott läbinud auto katusel ligi viis kilomeetrit ja sõitnud läbi Toblachi kesklinna. Uskumatu, aga ju siis minu sõitmisstiil on väga ühtlane. 
Foto: stardist mindi välja väga suure hooga, autor: Magnus Roth
Peale seda seiklust sain rahulikult hingata ja minna akusid laadima järgmise päeva võistluseks. Ilmaennustus lubas ilusat, kuid üsna sooja ilma - stardis miinus üks ja finišis pluss viis. Mägedele kohaselt päris nii ei läinud ja hommikul ootas meid üsna karge ja krõbe ilm. 

Stardist sain minema väga hästi, olin jälle peale esimesi kurve grupi ees otsas ja kõik sujus suurepäraselt. Hoog, millega mehed stardist välja lendasid oli muidugi muljetavaldav. Tempo dikteerimise võttis enda hoolde Russian Winter Team liige Ermil Vokuev, kes hoolitses selle eest, et kõigil oleks võimalikult raske. Raja profiil oli esimesed 10 kilomeetrit lihtne ja ainuke sprindi vahefiniš oli raja 11. kilomeetril Toblachi suusastaadionil.  

Minu plaan oli olla võimalikult heal positsioonil ja üritada võimalusel vahefinišit, kuid paar kilomeetrit enne hakkas raskeks minema ja vajusin grupis järjest taha poole. Toblachi suusastaadionilt läksin läbi 36. koha peal, kuid hing oli juba paelaga kaelas. Mehed läbisid esimesed 11 kilomeetrit kahekümne minutiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks üle 30 km/h, jõhker. Siiski, ei olnud veel midagi läbi, sest grupp oli veel käega katsutav. Aga raske oli, väga raske. Õnneks sain ühel väiksemal grupil sabast kinni ja tundsin ennast mugavalt, siit ma enam ei kao. Endalegi üllatuseks vedasid gruppi tavalised esikümne mehed Torfeil Syrstad ja Magnus Vesterheim. Grupi tempo oli minu jaoks sobilik ja kõik klappis. Sõitsime kohtadel 45-51. Minu õnnetuseks sattus raja kõige raskemal tõusul minu ette selgelt väsinud Team ParkettPartneri konkurent, kes grupiga vahe sisse lasi, sest jäi kääri joostes tõusul lihtsalt seisma ning mina temast mööda ei mahtnud. Peale paari kurja sõna, võttis mees uuesti jooksusammu üles, aga grupp oli kadunud. 
Foto: Toblach-Cortina rajaprofiil
Järgmised 15 kilomeetrit sõitsin üksi, grupp minust 30 sekundi kaugusel. Ei saanud lähemale, lihtsalt ei saanud. Raja kõrgemaisse punkti jõudes oli vahe hakanud eesoleva grupiga suurenema, aga õnneks tagant paistis juba järgmine seltskond ja teadsin, et nendega koos on mul suurem võimalus eesmisi püüda. Tõusu tipus saime kokku taas varasematest sõitudest tuttavaks saanud Aleksander Panzhinskyga. Temaga kahekesi koos surusime viimased kolmteist kilomeetrit laugelt allamäge nii, kuidas torust tuli. 
Foto: mina ja Panzhinsky
Ja torust tuli päris hästi, järjest võtsime eest ära gruppidest maha jäänud konkurente. Olime tõusnud 48.-49. koha peale. Kord mina ees, siis jälle Sanja ja nii me kihutasime, kuni üks hetk hakkas paistma ees see sama grupp. Viis kilomeetrit oli siis lõpuni. Ütlesin talle enda puises venekeeles, et nüüd on vaja panna. Iga tõuke ja meetriga tuli grupp lähemale, kuid kilomeeter enne finišit sai selgeks, et täna me neid kätte ei saa. 

Seega jäid lõppkohad otsustada meie kahe vahel, mano-a-mano  ehk mina vs Vancouveri olümpiahõbe. 500 meetrit enne lõppu ründasin. Mul oli selge eelis - sisekurv ja suurem hoog, sain juba vahe sisse, kuid siis vene karu vastas. Sada meetrit enne lõppu olime külg-külje kõrval, kuid iga tõukega liikus venelane natukene kiiremini. Lõpujoonel üritasin veel spagaadiga olukorda päästa, kuid venelane oli ees. Napilt, aga kindlalt. 

Lõpuks jäi meil eesolevast grupist puudu ainult 9 sekundit. Sõitsime eesolevate meestega viimast lõiku selgelt kiiremini, sest tõusu otsas kaotasime pea poolteist minutit.  Protokolli sain kirja 49.koha ja nii mõnigi lõik rajal annab lootust selleks, et Vasaloppetil olen kõrges mängus. 

Üleüldse on Toblach-Cortina maraton üks ägedamaid sarjas ja soovitan kindlasti selle reisi ette võtta. Sealne loodus ja rajad on suurepärased. Soovitan! 

Nüüd ootab ees Tšehhis Jizerska Padesatka, aga ainult juhul, kui seal lumi ära ei sula. Loodame parimat ja äkki jõuab talv ka lõpuks Eestisse! 
Olge mõnusad! 
Mart Kevin
Eelmine
Marcialonga 2020
Järgmine
Tagasivaade Jizerskale ja poole hooaja kokkuvõte