Tagasivaade Jizerskale ja poole hooaja kokkuvõte

Veebruari teisel nädalavahetusel toimunud Jizerska Padesatkast on küll omajagu aega mööda läinud, kuid kiired ajad ei ole mul võimaldanud võtta see hetk, et kirjutada. 

Nüüd, kui olen teel Vasaloppeti poole on paras aeg vaadata tagasi ja hinnata, mis ootab ees. 
Foto: Benzina sprint eelsõit
Peale Toblach-Cortina maratoni tegin väikse peatuse Saksa-Austria piiril võistkonnakaaslase juures. Algne plaan otse Tšehhi sõita ei tundunud mõistlik, sest seal sadas kõvasti vihma ja sisetreeningu tingimused olid Saksamaal kõvasti mugavamad. 

Veel neli päeva enne maratoni oli üleval oht, et peame võistlema kolmekilomeetrisel ringil, mida oleksime läbinud 15 korda. See variant tundus väga vastik, kuid õnneks sadas kahe päevaga maha ligi 40cm lund, mis tähendas seda, et võistlus toimus orginaalrajal. 

Sarnaselt eelmisele aastale võtsin ka see aasta osa show-sprindist reedel - 1,5km kiireid paaristõukeid. Stardinimekiri oli võrreldes eelmise aastaga palju-palju tugevam. Kohal olid vennad Northugid, Oskar Kardin, Max Novak (Visma Sprint arvestuse liider) jpt. 
Foto: Benzina Sprint finaal, mina tagumises reas, keskel
Eelsõidu finišise tulin 11.ajaga, napilt finaalis sees (edasi pääses 12 paremat aega), kuid kaotus Even Northugile ei olnud suur - 7 sekundit ja teine koht oli ainult 4 sekundi kaugusel. Ning selja taha jäi nii mõnigi tugev nimi. 

Finaalis paigutati mind taha ritta. See tähendas seda, et selleks, et võita, pean kõvasti trügima. Stardist sain minema hästi, esimesse tagasipöördesse jõudsin juba viiendanda. Kurvis surusin Petter Northugi enda selja taha. Viimasel ringil (sõitsime 500m ringe) aga polnud seda värskust enam - liigutused muutusid kramplikuks ja ma ei suutnud kiirust tõsta sama palju kui konkurendid. Üle finišijoone tulin 11.kohal, kuid pettunud kindlasti ei olnud. Ilma hooldemeheta, suuski testimata... pole just kehva tulemus. 
Foto: Benzina sprint, viimane ring
Laupäev oli ainult kosumiseks ja taastumiseks. Pühapäevasesse starti läksin suurte ootustega, sest eelmisel aastal suutsin sõita välja just Jizerska Padesatkal enda hooaja parima tulemuse. Kahjuks juba stardis tundsin, et tänane sõit tuleb raske... polnud seda võimu, et tõuse sõita. Lihtsalt ei suutnud tempos püsida. Kas siin andis tunda vähene vastumäge treenimine või olin lihtsalt juba pikast võistlusperioodist väsimas? Seda on alati raske hinnata ja see teebki sportlase elu keeruliseks. Raja kõrgeimasse punkti jõudes olin 72. kohal ja omadega täiesti läbi. Sõidetud oli ainult 10km. Laugematel sektsioonidel suutsin kosuda ja kohti parandada, kuid aeglase alguse tõttu oli juba n-ö rong läinud. 
Foto: koos venelasega paarisrakendis, autor: Magnus Östh
Sel aastal siis Jizerska Padesatkalt tasuks 61.koht. Ülemäära see mind ei morjendanud, sest teadsin, et saan lõpuks koju, kuid selleks pidin veel 17 tundi autoga maanteed nühkima. Kohale jõudsin siiski tõrgeteta ja ühes tükis. 
Foto: sportlased testimas päev enne Jizerskat
Vaadates nüüd möödunud võistlustele tagasi, siis hooaeg ei ole kindlasti sujunud täpselt nii nagu olen vaimusilmas ette näinud. Peale Livigno esimesi etappe ei ole suutnud kokku panna ideaalset võistlust. Alati on jäänud midagi kripeldama või siis pole olnud ise piisavalt heal tasemel. Olen ka mõelnud sellele, et äkki minu perspektiiv minu enda tasemest on vale, kuid usun, et olen suutnud jääda ikkagi kahe jalaga maa peale. 

Ühesõnaga on hooaeg kulgenud raskelt ja see tekitab ka minus mitmeid kahtlusi või mõtteid, et kuidas siit edasi minna. Loodan, et järelejäänud võistlused ja hetkeks Eestisse saabunud talv süütavad minus taas selle kire, millega hooajale algselt vastu läksin. Aga nagu kuulsad mehed on laulnud - "the show must go on" ja miks mitte ei võiks olla just Vasaloppet see õnnestumise koht! 
Olge mõnusad! 
Mart Kevin
Eelmine
Toblach-Cortina
Järgmine
Vasaloppet - 90 km ainult hulludele