Tagasi lumel ehk Kaiser Maximilian Lauf

Sügisesest Eestist olen jõudnud tagasi suusalumele ja 2020 juhatas sisse Seefeldis toimunud Kaiser Maximilian Lauf.  
Kuidas võistlus kulges? Loe lähemalt sellest blogipostitusest
Foto: Kaiseri start, autor: Magnus Roth
Eelmisel kolmapäeval sai alguse minu pea viis nädalat kestev Kesk-Euroopa võistlusturnee, mille jooksul läbin võistlustel 287 kilomeetrit. Kavas on viis maratoni ja esimene neist toimus möödunud laupäeval Seefeldis Austrias. 
Foto: võistlejate rivi liigub esimesest tõusust üles, autor: Magnus Roth
Enne Seefeldi jõudmist pidin läbi hüppama ka Davosist, kuhu olin enda auto ja kogu suusavarustuse peale La Venostat maha jätnud. Haarasin keldriboksist kaasa maratoniks sobivad SkiTrab suusad ja juba mõne tunni pärast sain end  peale pikka reisi Seefeldi mugavalt sisse sättida. Kasutasin kohe võimalust ja käisin ka esimesel suusatiirul selle aastanumbri sees. Viimati suusatasin 31.detsembril Otepääl. Ilus, päikseline ilm ja suurepärased rajaolud andsid koheselt väga hea emotsiooni ja tundsin, kuidas reisiväsimus jalgadest kadus.
Foto: Leutasch
Järgmisel päeval olime võistkonnaga planeerinud suuski testima minna. Valisime selleks kõige pikema rajaosa Leutaschis, kus võistlejatel tuli läbida üle 30km lauget maastiku mööda orgu.  Aega võttis see oodatust kauem, sest olud olid kiired ja suuskade vahed väiksed ehk ka otsustamine oluliselt keerulisem. 
Õhtul enne võistlust käisime kahe võistkonnakaaslasega kergel jooksuringil ja muljetasime järgmise päeva sõidust. Kaiser Maximilian Lauf on omapärane, sest raja alguses ja lõpus on kõvasti tõuse, kuid keskel on täielik lausik.
Minul endal konkreetset taktikat ei olnud, sest polnud aimugi, kuidas võiks olla võistlusvorm. Mäletavasti viimastel võistlustel Eesti MV seisund just kõige teravam ei olnud. 
Laupäeva hommikul kell 6.30 oli äratus, panin jooksutossud jalga ja läksin välja jooksma. Teen seda üsna tihti enne võistlusi, et keha üles äratada. Eriti, kui võistlus on vara. Vahest käin ka lihtsalt õues jalutamas, kui jooksma ei kipu. Start Seefeldi staadionilt oli meestel kell 9. Toppisin hommikusöögi lauas ennast kohvi, putru ja Nutella saia täis ja suundusin staadionile viimasele suusatestile ja sõit võiski alata. 
Foto: esiplaanil võistkonnakaaslane Sivert ja tagant minu oranž käsi paistmas, olin grupi enda ees kätte saanud; autor: Magnus Roth
Võistluse kulg oli sarnane eelmise aastaga - kohe pandi täie hooga minema ja mingit passimist ei olnud. Oi, mul oli raske, väga raske. Tõusudest ei tahtnud see kere üldse edasi liikuda. Raja kõrgeimas punktis 8km peal olin 70nes ja tekkis tahtmine ots ümber pöörata ning saba jalgevahel urgu peitu ronida. Otsustasin, et nii lihtsalt ma ikka alla ei anna ja teadsin, et lausik, kus on minu võimalus ettepoole tõusta, veel tuleb.
Sattusin peale tehniliselt nõudlike laskumisi kahekesi tööd tegema koos venelasest olümpiavõitja Aleksander Panzhinskiyga. Enda ees nägime minuti kaugusel üle kümnemehelist gruppi, kus sõitis ka minu võistkonnast Sivert Bergan. Tegime koos Sanjaga (A.P hüüdnimi) kõvasti tööd ja peale 15km üksteise alla töötamist (70/30 vahekorras minu kahjuks), saime grupi enda ees kätte. Grupp sõitis umbes kohtadel 47-65.  Oli märgata, et nii mina kui Panzhinskiy olime väsinud ja tagaajamisse ennast kõvasti kulutanud. Minul hakkas tasakaal kohati kõikuma ja käed kiskusid krampi, mida ei ole väga ammu juhtunud. 
12 kilomeetrit enne lõppu jõudis taas kord tõusude kätte ja nii mina kui Panzhinskiy hakkasime grupist maha jääma. Tõusudel tekkisid veel väiksemad grupid ja nägin ees, kuidas Sivert järjest kaugemale eest kadus. Mul ei olnud midagi juurde panna, olin omadega täiesti tühi. Kohati üritasin joosta käärsammu, kuid ka sellest polnud abi, vajusin nendele suusakeppidele nii, kuidas suutsin ja ootasin päästvat laskumist Seefeldi suusastaadionile. See laskumine õnneks ka tuli, kuid laskumisasendit ma sisse võtta ei saanud, sest kõhulihas läks nii krampi, et piin oli selles asendis olla. Seega olin sunnitud püsti sealt alla tulema ja vaatama, kuidas kaks konkurenti suure hooga mööda libisesid. Aga ma ei saanud midagi teha.
Viimased 500m oli lihtsalt vaja finišisse end saada ja sellega sain ka ilusti hakkama. Sel aastal lõpetasin Kaiser Maximilian Laufi 58. kohaga ja väsimusastmega, mida ma pole kunagi varem tundnud. Isegi peale Vasaloppeti viit tundi olin vähem väsinud kui laupäeval. 
Järgmine nädal ootab ees juba järgmine sõit Zuozis, kui kavas on La Diagonela. Loodan, et selle nädalaga suudan piisavalt kosuda ja olla palju värskem kui laupäeval Seefeldis. 
Pöidlad pihku! 
Mart Kevin
Eelmine
EMV ja tagaotsitavaks kuulutatud "võistlusvorm"
Järgmine
La Diagonela - suusamaraton postkaardil