Marcialonga 2020

Marcia, Marcia, Marcia... millal küll me üksteisega sina peale saame? 

Milline oli minu selle aasta Marcialonga ja miks on ääretult, ääretult oluline, et kõik asjad klapiksid? 
Foto: Marcialonga start, autor: Magnus Roth
Marcialonga sissejuhatuseks alustan mõistagi nädala algusest. Peale La Diagonelat kolisin taas paariks päevaks Davosi, aga kaua ma seal olla ei saanud, sest Davos võõrustas juba viiekümnendat korda maailma eliidi tippkonverentsi World Economic Forum ehk WEF. Ja otse loomulikult oli Kein heaperemehelikult oma korteri välja üürinud Eesti  delegatsioonile, mis tähendas, et kaheks ööks pidime leidma uue elamise. Õnneks päästis meid välja Austria ja Galtür, kuhu Keini elukaaslane oli võitnud tasuta ööbimise kaheks ööks! Minu sisemine juut või ihnuskoi oli sellega väga rahul, tasuta kraam ikkagi. 
Foto: treening Galtüris viis meid 2041m kõrgusele, kus avanesid suurepärased vaated
Loomulikult ei olnud selline edasi-tagasi sõitmine just kõige ideaalsem. Samas arvestades neid summasid, mis võib WEFi ajal korteri üürimise eest nädalaks saada, oli see igati ratsionaalne samm. Keini sõnade kohaselt võib nädala eest küsida kuni 35-50 tuhat eurot, kuid siis peab ilmselt arvestama, et sinu korterit kasutatakse vägagi intiimse äri ülalpidamiseks. Loomulikult Kein eestlaste käest selliseid summasid ei nõudnud ja kõik jäi mõistlikuse piiresse. 

Galtüris ootas meid ees imeline ilm ja head suusarajad. Profiililt ei olnud need kõige kergemad, sest ronida sai 1500 meetri kõrguselt pea 2050 meetrini. Tänu sellele kõigele möödus üks pikk kolmetunnine treeningu koos intervallidega väga kiiresti ja ülejäänud rahulikud suusasõidud olid ainult boonuseks. Keha oli hästi taastunud peale La Diagonelat ja enda subjektiivse hinnangu järgi olid ka intervallid positiivse tagasisidega. 
Mis kõige olulisem, treener Kein avastas kaks olulist viga, mida ma tehniliselt teen paaristõukel. Kindlasti võtab nende vigade välja juurimine aega, kuid tunnen, et see võib olla üks samm lähemal tipule. 
Peale kahte päeva poputamist 4-tärni hotellis, oli aeg liikuda edasi Itaaliasse ja Moenasse, kust sai stardi 47. Marcialonga.  Reede õhtul seadsin end uude asulasse sisse ja laupäeval suundusin suusatestile. Ilm oli stabiilne ja mägedele kohaselt oli öösel külmetanud ning rada oli tugev. SkiTrab oli selgelt üle kõigist teistest valikutest ja sain kindla tundega anda enda parima paari hooldemehele määrida. Õhtul enne starti käisin veel kergel jooksuringil ja nautisin head õhtusööki. Mees oli valmis võitlema vägevatega - Dario Cologna, Petter Northug,  Aleksander Legkov jpt. olid end Marcialongale starti  vedanud.
Pühapäeval kell 5.30 oli äratus ja käisin väljas jooksmas, et keha üles äratada, siis sõin ja kell 7 kihutasin suuskadega stardi poole. Õnneks oli vaja ainult mäest alla sõita, sest võistlustrass läks täpselt hotelli eest mööda. Suurele maratonile kohaselt on kaos enne starti suur, kuid sel aastal olin targem. Teadsin, kuhu pean minema ja mida tegema. Ühesõnaga kõik sujus. Ainuke asi, mis hirmutas oli see, et vastupidiselt ilmaprognoosile, oli öösel sadanud värsket lund ja rada oli pehme, sest miinuskraade oli öösel olnud vähe. Seega tekkis kohe oht, et minu eilne suusatest ei ole pädev ja varuvariante kuskilt enam testida, võtta ei olnud.  Kuid ma enda väikest pead sellega tol hetkel ei vaevanud ja usaldasin nii ennast kui ka hooldemeest. 

Kell 8 anti start ja esimene sportlaste laine tuiskas rajale. Stardist sain minema hästi, kuigi üks Team Kotengi mees minu ees avastas, et tal on kaks sama käe suusakeppi ja tema taga olevad mehed takerdusid tema kohmitsemisesse. Tema teadmiseks, saab ka teise käe suusakepi endale edukalt valesse kätte panna, aga ju siis stardieelses sabinas ta seda välja ei nuputanud. 
Foto: võistkonnakaaslane Ole Eirik tuiskamas mööda Itaalia külateid, autor: Magnus Roth
Suurt midagi sõidu kohta mul lisada ei ole, sest see, mis lahti rullus, oli üks uskumatu elamus. Pole kunagi sõidu ajal nii  palju vandunud. Sain aru, et midagi on valesti siis, kui kunagine suusakuningas Northug minust mööda lendas nagu postist. Õnneks ta tuli samasuguse postina mulle selg ees pärast vastu, aga ikkagi. Iga tõuge ja iga meeter oli piin. Suusad, mis olid minu saabaste küljes, olid liimitud lumele.  Ainuke mõte, mis mind motiveeris jätkama, oli see, et eelmine aasta unustasin võtta lõpetaja medali ja otsustasin, et sel aastal ma selleta ei lahku. 
Foto: edukalt Cavaleses, sel aastal põhjust šampust avada ei olnud
Kuidagi roomasin üles ka Cavalese tõusust ja lõppkohaks pandi mulle kirja 81. Eelmine aasta olin 82. Imeline stabiilsus, kuid arvestades seda profiili ja rada ning selle aasta füüsilist vormi, oleksin olnud võimeline võitlema palju kõrgemate kohtade nimel, sest Marcialonga on oma olemuselt minule väga sobilik. Õnneks ka Northugi Pets jäi selja taha - väike võit seegi! 

Kõrvaltvaatajale võib tunduda uskumatu vingumisena minu hala suuskade üle. Mulle ei meeldi millegi muu taha pugeda, üldse mitte. Kaalusin pikalt, kas kirjutan sel korral üldse midagi, sest emotsionaalselt oli tegu väga raske võistlusega ja seda uuesti läbi elada algselt ei tahtnudki. 

Õnneks on võimalusi hooajal särada veel, kuid kannatus hakkab katkema. Loodan, et veel avaneb minu võimalus enda tõelist taset näidata. Tahan tulla finišisse nii, et mul poleks midagi kahetseda, sest olin endast andnud kõik ja nii suusad kui ka enesetunne olid head. Kas sel juhul on see tulemus selline nagu olen vaimusilmas oodanud, polegi nii oluline. 
Olge mõnusad ja võitleme edasi!
Mart Kevin 
Eelmine
La Diagonela - suusamaraton postkaardil
Järgmine
Toblach-Cortina