La Diagonela - suusamaraton postkaardil

Engadini org on oma kuulsate küladega nagu St.Moritz, Zuoz ja Maloja Visma Ski Classics sarja iga-aastane maiuspala. Päike, talvine pakane ja maalilised vaated teevad sellest maratonist ühe omapäraseima. Nende tunnuslause on: "La Diagonela - like skiing inside a stunning postcard ".   
Aga seekord võta näpust, eelneval kahel nädalal oli Engadini orus sillerdanud päike, kuid 12 tundi enne ja pool tundi pärast võistlust sadas lund.  
Kuidas läks minu esimene La Diagonela?.....
Foto: La Diagonela start, autor: Magnus Roth
Ettevalmistus La Diagonelaks ei alanud just suurepäraselt. Peale Kaiser Maximilian Laufi suutsin jääda haigeks - ju siis olin endale liiga teinud ja keha vajas puhkust. Samas juba enne starti Seefeldis tundsin, et keha on kuidagi paigast ära, kuid pidasin seda võistlusnärviks. 

Igatahes, esmaspäeval ja teisipäeval ei jäänud muud üle, kui puhata ja veel kord puhata. Õnneks ilm oli ilus ja korra päevas suutsin ikkagi pidžaama soojemate riiete vastu vahetada ning kaks-kolm tundi Davosis ja selle ümbruses jalutada. 
Foto: Engadin ja La Diagonela möödunud aastal, autor: Magnus Roth
Kolmapäeval sain lõpuks trenni ja ega midagi head seal ei olnud. Mask ees, torusall kaelas - nii ma vaikselt mööda suusarada jalutasin. Õhtul käisin jõusaalis, et enda unine keha üles äratada, aga ka seal ei tahtnud vaim ja keha tööle hakata.

Reedel peale soojendustrenni, mis andis juba natukene rohkem lootust võistlemiseks, võtsin suuna Engadini oru poole. Vaated olid imelised. Tõesti saan aru, miks inimesed enda rahakotti käivad seal hoolsasti tuulutamas, sest odav see org pigem ei ole.  Peale hoolsat, väga hoolsat suusatesti - proovisime suuski kolmes erinevas kohas, usaldasin kaks paari SkiTrabe hooldemeheks kehastunud Fabiani kätte (Fabian on austerlannast võistkonnakaaslase elukaaslane). 
Foto: Engadini org, autor: Magnus Roth
Laupäeva hommikul segasin kokku veel viimase joogivöösse käiva spordijoogi ja suundusin starti. Elasin kõigest 300m kaugusel, seega ei pidanud palju vaeva nägema. Olen kõik enda ööbimised sel aastal valinud stardile võimalikult lähedale, et ei peaks hommikuti närveldama, kas ikka starti jõuab.  Viimane suusatest sai tehtud ja valisin peenema mustriga SkiTrab paaristõukesuusa, mis külmades tingimustes on siiani väga hästi toiminud. 

9.30 anti stardipauk ja võistlejad tormasid rajale. Sain stardist väga hästi minema ja olin 3-4. positsioonil. Täpselt seal, kus olla tahtsin, sest plaan oli minna esimest vahefinišit võtma, mis oli raja 16. kilomeetril. Suusad toimisid staadionilt välja minnes oivaliselt, olin veendunud, et täna tuleb minu päev. Sõitsin pikalt grupi esimeses otsas 5-8. positsioonil. 
Foto: La Diagonela kaart
Mingi hetk aga tundsin, kuidas pean meeletult tööd tegema, et eesoleval mehel järgi püsida. Tema lükkas ühe, mina kaks korda. Ponnisin, mis ma ponnisin, aga ei liikunud enam edasi selliselt nagu vaja oleks olnud. Järjest enam vajusin läbi pundi ja kuskil kolm kilomeetrit enne vahefinišit olin juba täiesti grupi lõpus. 
Foto: mees on vajunud grupi lõppu, autor: Magnus Roth
Ei läinud kaua, kui ma sealt grupist ka pudenesin. Kõik, finito.. need olid ainukesed mõtted, sest teadsin, et grupp ees läheb sellise hooga minema, et mul ei ole variantigi sinna tagasi jõuda. Esimesel suuremal laskumisel sain aru, milles viga. Värskel lumel mu suusk jooksis kinni. Kahju, väga kahju. 

Õnneks leidsin endale kamraade, kellega oli koos märksa huvitavam sõita - rahvusvahelise grupi moodustasid  kolm šveitslast, eestlane ja norrakas. Raja ühel raskeimal lõigul peale St.Moritzi vahefinišit sain grupiga edu sisse, hinnanguliselt kuskil 20-30 sekundit, kuid laskumiste all olid nad mul jälle järel. Polnud midagi teha, suusk ei olnud lihtsalt värskel lumel minu sõber. Seejärel üritasin võimalikult palju viilida töö tegemisest, sest teadsin, et grupi ees mu suusk lihtsalt ei toimi. Küll näitasin, et olen väsinud või vaatasin suusale otsa, et miks sa ei toimi ja vangutasin pead. Hoog, millega liikusime oli kehv, kuid rõõmu tegi info, et sõidan 54. kohal. 
Foto: Engadin, autor: Magnus Roth
Nii me grupina kelgutasime kuni 41. kilomeetrini, sest just siis jõudsime järgi suuremale naiste grupile ja koostöö grupis koheselt kadus. Õnneks tundsin, et suusk hakkas tööle, sest oli näha, et rajamasin oli sügavamalt ja hiljem freesinud.  Haarasin juhtohjad enda kätte ja nägin, kuidas Britta Johansson Norgrenil hakkas lootus taas silmis särama. Tol hetkel oli ta 9.  Hoidsin tempot üleval ja koos korjasime järjest konkurente eest. Ta tõusis seitsmendaks ja siis kuuendaks. 

Endalegi üllatuseks ei olnud raja viimased kümme kilomeetrit üldsegi nii lauged, kui ma eeldasin. Teadsin, et viimased kaks kilomeetrit ja tõus Zuozi külla on rasked, kuid arvasin, et enne seda on kõik ainult lauge. Oi, eksisin. Viimased kümme kilomeetrit rada põrgatas üles-alla ja tundsin, kuidas keha on juba energiast päris tühi. Nüüd olin hoopis mina see, kes rippus Britta tuules. Viis kilomeetrit enne lõppu jõudsime taas värskele lumele ja siis oli minu mäng läbi, nüüd oli vaja ainult keha üle finišijoone vedada.
Nagu välja tuli, siis see kujunes päris keeruliseks. Viimased kaks kilomeetrit tulid väga raskelt, sest keha karjus energia järele. Nii kui üritasin kiirendada, andis keha märku, et oiei, Mart, nii kohe üldse ei lähe. Seega ei jäänud muud üle kui võtta sisse sobiv tempo. Selle kõige juures kaotasin kaks kohta, mööda läks üks šveitslane ja Aleksander Pansishkiy.

Finišis ootasid mind rõõmsameelsed Red Bulli tüdrukud ja tasuks 50nes koht. Peale esimesi muljeid oli hooldemees Fabian nii pettunud,  et pidin lausa teda lohutama. Ta ei suutnud uskuda, et oli määrimisega või suusavalikuga mööda pannud. Paraku vahest nii võib minna. 

Nüüd on vaja keha uuesti võistlusvormi tagasi tuua, sest järgmisel nädalal ootab ees esimene "Suurest Kolmest" ehk Marcialonga. 
Olge mõnusad, 
Mart Kevin
Eelmine
Tagasi lumel ehk Kaiser Maximilian Lauf
Järgmine
Marcialonga 2020