Klarälvsloppet

Kuidas ma taastusin Tartu Rattamaratonist ja valmistusin 90 kilomeetriseks rullsuusamaratoniks Rootsis Karlstadis? See kõik saab selgeks selles blogipostituses...


Foto: Klarälvsloppeti start, autor: Tony Welam

Teisipäeval peale Tartu Rattamaratoni võtsin suuna Norra Lillehammerisse. Plaan oli lihtne, teha paar head kvaliteetset trenni enne selle rullsuusahooaja suurimat proovikivi - Klarälvsloppet.  

Lillehammer võttis mind vastu hästi – vihmased ilmad olid asendunud päiksega ja mõnusalt kargete hommikutega. Teisipäeval puhkasin, reisisin ja üritasin keha taastada nädalavahetuse külmast ja raskest Tartu Rattamaratonist. 

Foto: Lillehammer ja Norra suurim järv - Mjosa

Nädala ülesehitus oli talvistele võistlustele sarnane. Rahulikud, sissejuhatavad trennid nädala esimeses pooles ja raskem intervall ja hea jõutreening 3-4 päeva enne starti. Kolmapäevane 2,5h kerge klassika rull sujus väga hästi. Keha oli küll väsinud, aga tunne hakkas juba paranema. Õhtune jõusaali trenn näitas ainult positiivseid märke. Kang liikus kergelt ja raskused olid üllatavalt head. Jõutõmbe seeriatel panin kangile 150kg ja ka seegi tuli üles hea tundega.. seega kõik märgid lubasid, et olen taastunud TRMist.  

Neljapäeval tegime koos kahe võistkonnakaaslasega intervalltreeningu. Kavas oli 6x6 minutit tööd kaheminutilise puhkusega. Alustasime intervallidega Swixi tehase juurest ja plaan oli töötada üles Birkebeineri staadionile. Juba esimesel intervallil tundsin, et midagi on väga valesti – jõudu polnud üldse. Peale neljandat intervalli ma lihtsalt juba jalutasin mäest üles ja otsustasin trenni selleks korraks ennast ammendunuks lugeda. Keha lihtsalt ei toiminud nii nagu ma oleks tahtnud.  Õhtul tegime kerge, tunnise jooksuringi ja käisime Swixi tehasepoes šoppamas :) 

Foto: kui trenni teha ei jaksa, siis peab poseerima

Enestunne ei olnud üldsegi paremaks läinud ja kasvas hirm potentsiaalse haigestumise ees. Reedene päev oli minu jaoks enestunde pealt kohutav, sest lisaks väsimusele ei toiminud ka seedimine korralikult. Teadupärast norralased armastavad süüa saia ja see kujunes suureks osaks ka minu nädalases dieedis. Varasemalt ei ole see mulle probleeme valmistanud, aga seekord olin hädas. 

Vaimu turgutamiseks käisin reede õhtul värske uuenduskuuri läbinud Lillehammeri hokiareeni avamängul. Polnud kunagi professionaalset hokit varem vaadanud ja ei pidanud pettuma. Kodumeeskond võitis 8-2 ja emotsioonid olid ainult positiivsed. Laupäeval tegin kerge treeningu koos mõne kiirendusega ja üritasin ennast häälestada võistluseks. Kahjuks see kuidagi ei tahtnud õnnestuda, sest enesetunne oli üsna kasin. Ei oska tegelikult siiani öelda, mis oli valesti või mida oleks võinud teha teisiti.  

Igatahes, laupäeva pärastlõunal sõitsime Rootsi, kus järgmine hommik ootas ees juba tugev pingutus ja 90km paaristõukeid. Võistlus ise on väga omapärane. Pea kogu võistlustrass kulgeb mööda vanale raudteele rajatud kergliiklusteed. Profiililt on tegu lauge maratoniga ja olulisel kohal on paaristõuked, võimsus ning tehniline sooritus.  

Foto: nii see Klarälvsbanan kulgeb

Start pühapäeval oli kell 9 hommikul. Elasime stardipaigale lähedal, seega ei pidanud hommikul väga vara tõusma ja sain isegi kergel hommikujooksul käia. Mured seedimisega olid vist selja taha jäänud.. igatahes söök püsis sees ja midagi tavatut ei olnud. Enne starti oli vaja välja valida ka rullsuusad, et need üleliia ei kisuks ja oleks võimalikult kiired. Korraldajate poolt oli varasemalt välja testitud teatud hulk Ski-Go rulle, et kõigil oleks võrdsed tingimused, kuid sellest hoolimata võivad seal mingid väiksed erinevused siiski olla. Valisin rulli, mis küll natukene kiskus, kuid jala all oli hea lahtine ja mõnus. Siis oli vaja teha ainult mõned stardieelsed tegevused ja võistlus võis alata!  

Foto: start, autor: Tony Welam

Paigutus stardijoonel oli huvitav... kuskil 50 inimest oli paigutatud kindlatele kohtadele, k.a naised. Mina oma 72. stardinumbriga pidin ronima naisterahvaste taha ja lootma, et saan neist võimalikult valutult mööda. Start läks hästi, sujuvalt liikusin ette poole ja kurvis, kus maanteelt pöörati kergliiklusteele olin juba heal positsioonil. Mõned minutid sain proovida ka liidri rolli.  

Foto: esimene sillaületus umbes 10km peal, autor: Tony Welam

Esimesed kümned kilomeetrid kulgesid ühtlases tempos, kus endalgi langes pulss kohati 120 peale. Hoog oli küll üleval, kuid lihtsalt tuules pidi vähem vaeva nägema, mistõttu ees keegi väga palju tööd ei tahtnud teha. Esimeses toitlustuspunktis olin 36. ja keskmine kiirus oli sinnani olnud 24.44 km/h. 

Võistlus läks täielikult käima alles 28. kilomeetril, kui käes oli esimene vahefiniš. Minul selle peale minna ei olnud lootustki, sest olin kaherealises grupis kuskil 30. kohal. Sealt edasi läks aga vajutamiseks... usun, et kuskil viis kilomeetrit pandi nii, kuidas torust tuli. Kohati oli aega ka kiirust kella pealt vilksamisi piiluda ja tempo oli kogu aeg 30+ km/h, uskumatu. Õnneks peale seda võeti hoogu alla, sest kui nii oleks edasi läinud, siis oleksin olnud ise ka raskustes. Selleks hetkeks oli eraldunud kuskil 40-50 päeva sitkeimat meest. Üldine hoog oli küll madalam, kuid pidevalt toimusid rünnakud, kus üritati grupilt eest ära saada, mis nii mõnegi konkurendi kõrvetas ära... mina olin kenasti grupi keskel ja probleeme polnud. 

Foto: esimene vahefiniš, autor: Tony Welam

Järgmine suurem rünnak tuli järgmise vahefiniši peal ehk 67. kilomeetril, kus Team Kotengi mees sai üksinda eest ära. Kuna tegemist oli väga tugeva mehega, siis grupp teda eest kaugele ei tahtnud lasta. Järelikult hakkasid kõik vajutama ja tempo keriti taas väga kõrgele. 

Sealt hakkas ka minul raskeks minema. Ei suutnud enam säilitada võimsust ja tehniline sooritus hakkas lagunema... koos viie konkurendiga jäime põhigrupist maha. Lõpuni oli siis jäänud 18km. Üritasime pikalt eessõitjaid püüda, väga pikalt, aga vahe ei läinud väiksemaks. Grupp liikus ees 100 meetri kaugusel, siis jälle 200m, aga meie neid kätte enam ei saanud. Ühel hetkel leppisime enda saatusega ja võtsime kiiruse poole käigu jagu alla. Mitte kellelgi meist ei olnud sellist võimu, et gruppi enam uuesti kätte saada. Kahju, aga nii ta vahest läheb... üks mees jätab vahe sisse ja seda tagasi teha on väga, väga keeruline. Sest ees liigub 20 meest, kes kõik vajutavad nii, kuidas jaksavad.  

Foto: mehed hanereas ehk tempo on üleval, autor: Tony Welam

Viimased 10-15 kilomeetrit tegime grupiga karusellina hoolsalt tööd ja üritasime head tempot säilitada. Igaüks vedas oma osa hästi ja kellelegi midagi ette heita ei ole. Meie grupi lõppkohad jagunesid 300m enne finišit, kui mind üllatas järsk kurv sillale, kus oleksin peaaegu piirdesse sõitnud ja kaotasin natukene hoogu. Kaotasin kolme konkurendiga kontakti, kuid kahest mehest grupist sain ikka jagu. Ega mul palju jõudu enam olnud ka :), sest 89 eelnevat kilomeetrit olid teinud oma töö. 

Suurte ponnistuste tasuks siis 28.koht väga korralikus konkurentsis, sest kohal olid paljud maailma parimad pikamaasuusatajad. Kaotust kogunes lõpuks võitjale neli ja pool minutit. Kindlasti olen olnud sel suvel/sügisel ka paremas seisus, kuid arvestades möödunud nädalat jään väga rahule. Neljapäeval peale intervalltrenni olin kindel, et kaotan ka kõigile võistkonnakaaslastele, kuid reaalsus oli hoopis see, et esimene neist kaotas mulle üle kümne ja viimane ligikaudu kakskümmned minutit.  

Foto: Team Synnfjelli neljast mehest 3 ühisel pildil

Loodan, et suudan nüüd taas hea treeningrütmi leida ja kahe kuuga tõusta vormi, mis võimaldab võidelda ka esikümne kohtade eest. Ma tean, et see kõik on minus sees kuskil peidus olemas. Vaja lihtsalt see nüüd õigesti ära kasutada! 

Pea püsti ja edasi! Talv ei ole ju enam kaugel!

 

Mart Kevin
Eelmine
Tartu Rattamaraton
Järgmine
Tartu Linnamaraton