Hooaja avalöök Livignos

Visma Ski Classics X hooaeg on saanud väärika avapaugu ja kaks võistlusstarti on tehtud. Millises rütmis kulges valmistumine esimesteks startideks? Mis olid tulemused ja mida nendest kaasa võtta? 

Kõigest lähemalt selles blogipostituses....
Foto: tundub, et võistlusootus oli suur, autor: Magnus Roth
Eelmises postituses jäi jutt pooleli enne möödunud esmaspäeva. Nagu mainisin, siis otsustasin lükata rasked intervallid päeva võrra edasi, sest kohanemine mäestikuga tuli seekord raskelt. Esmaspäeval nautisin ilusat suusailma, tegin hommikul mõned kiirendused ja õhtul külastasin Aquagranda jõusaali, kus üritasin ennast veenda, et jõudu on. Õnneks oli ka, sest jõunäitajad ei olnud üldse halvad ja enesetunne samuti. Raskused liikusid palju paremini kui varasemalt kodus. Selle hea tagasisidega sain juba julgemalt vastu minna järgnevatele treeningutele. 
Foto: päike, lumi ja mäed - pole üldse paha kombo
Teisipäeval oli kavas siis esimene intervalltreening lumel. Õnneks sain selle sobitada võistkonnaga, kes tegid samuti intervalle. Kokku tegin viis intervalli, alustuseks 10 minutit i3 (pulss kuni 160), siis 3 korda 5 minutit i4 (pulss kuni 174) ja lõpetuseks veel 10 minutit i3. Enestunne selle käigus oli hea, aga tundsin, et tehniliselt ei ole sooritus selline nagu ta võiks olla. Tehnika oli krobeline, liiga palju ebavajalikke liigutusi ja tõuge ei läinud täpselt sinna kuhu peaks. Järelikult on vaja sellega kõvasti lumel vaeva näha, et enda võimeid maksimaalselt ära kasutada. 
Foto: Team Synnfjell rong, autor: Magnus Roth
Kolmapäeval puhkasin ja siis oligi juba käes võistluseelne päev, mis tähendab alati  suuskade testimist, rajaga tutvumist ja taktikalise plaani paika panemist.  Sel hooajal on teadavasti minul kasutada SkiTrab suusapark. Uued suusad tähendavad ka palju, palju testimist, sest ülevaade suuskadest puudub. Õnneks ka toanaaber Sivert Bergan kasutab sel aastal SkiTrabi, mis tähendas, et sain endale testimiseks kohe kaaslase ja kahekesi üritasime leida parimaid paare võistlemiseks. Kokku libistasime läbi 13 paari suuski, mis võttis väga kaua aega, kuid see on töö, mis tuleb ära teha. Kõige parem uudis oli aga see, et SkiTrab oli pika puuga parem kui võistkonna Fischerid (isegi testi käigus võttis rahulolevalt muigama). Peale pikale veninud suusatesti sõitsin rahulikult järgmise päeva võistlustrassi läbi ja tegin peas omad tähelepanekud. Alati on oluline läbi mõelda, kus on need kohad, kus ei tohi järgi anda ja millistel kohtadel on võimalik lihtsasti aega kaotada. 
Foto: suusatest on alati oluline osa võistlusteks valmistumisel, autor: Magnus Roth
Reedel ootas meid ees hooaja avastart - Pro Team Tempo, kus alustatakse kogu võistkonnaga koos ja finišis läheb kell kinni kolmandast joone ületanud mehest. Peale seda startisid vastavalt meeste tulemustele naised, kes panid paika ka üldjärjestuse. 
Foto: Pro Team Tempo start
Õhtusöögil panime paika kindla plaani, millega lähme võistlust sõitma. Suuresti oli idee selles, et alustame rahulikult ja kerime hoo üles. Just selleks, et võimalikult paljud saaksid ees tööd teha ja punt kohe ribadeks ei lähe. Minu ülesanne oli võtta juhtimine üle alles peale 2,5 kilomeetrit ehk peale tagasipööret alla staadioni suunas. Kahjuks nii ei läinud. Miks?

Sest see algus oli lihtsalt liiga aeglane. Plaan, kus mina ei tohtinud ette minna, sest minu stardikiirendus ei ole mitmele jõukohane..... sõidukäigus selgus, et see oli minu hinnangul ebapädev taktika. Staadionilt välja minnes on üks järsk tõus, kus valisin oma suusaraja ja lükkasin ennast grupi ette. Peale tõusu vaatasin üle õla, 25-50m vahe järgmistega.  Egas midagi, ootasin poisid järgi, keda meid selleks hetkek oli kolm (mina, Sivert ja Ole Eirik). Sorri mehed, aga nüüd oli vaja hakata vajutama, ütlesin neile, sest teistmoodi me oleks jäänud sinna lihtsalt kulgema. Võtsin hoo üles ja peale kilomeetrist vahetust, võttis vedamise enda peale Ole Eirik. Sellest hetkest alates panime käima karuselli ehk iga mees vedas kuskil 30 sekundit ja seejärel vajus grupi lõppu. 
Foto: Team Synnfjelli rong Rail Livignol
Nii me seal üksteise alla kühveldasime ja olin üllatunud kui jõudsime finišisse alles 21. kohaga, kaotust oli kogunenud võitjatele kaks minutit. Samas 13. koht oli ainult 30 sekundi kaugusel ja arvan, et palju aega läks selle aeglase stardi peale. Aga sellegipoolest andsime endast kõik ja meeste tase on lihtsalt niivõrd tugev, et enda hinnangul isegi hea sõiduga on raske esimestega sammu pidada. Samas tunnetasin, et oleme ikkagi mängus sees ja kõik on veel võimalik!
Foto: Pro Team Tempo viimane ring
Peale finišit sain aru, et võistkond ilmselt ei olnud minu isetekkelise taktikaga just ülimalt rahul. Kuid me ei saa ju minna kohe kaotama ja rajale mõttega, et kõigil ikka oleks tore sõita. Ka kõige tugevamatel meeskondadel langesid võistlejad sabast, nii peabki olema. 
Igatahes minu enda jaoks oli reedene võistluspäev palju parem kui eelmine aasta, mil olin ise üks nendest, kes võistkonnale rajal nägemist pidi ütlema. Hoolimata sellest, oli ikkagi väga raske võistlus. Teisel viiekilomeetrisel ringil oli hing juba paelaga kaelas ja keha vajas rohkem hapniku, kui ma suutsin talle anda. Viimasel ringil sain uuesti hoo üles ja vedasin võistkonna maksimaalse pingutusega finišisse. Seega jään sooritusega rahule, kuigi lootsin sisimas, et oleme kogu võistkonnaga tipule veel lähemal. 
Foto: Individual Prologue seljatatud, autor: Magnus Roth
Nüüd oli päev aega puhata, suuski testida ja kosuda, sest pühapäeval ootas ees 35km Individual Prologue, mis on alati täis üllatusi ja dramaatikat. 
Pühapäeva hommikul valisin enda SkiTrabide hulgast välja universaalse mustriga, pehmema suusa. Kõik vajalik eeltöö oli tehtud - geelid olid numbri külge kahepoolse teibiga kleebitud, taktika läbimõeldud ja stardieelne soojendus sujus ka üsna hästi. Üritasin ignoreerida seda, et keha oli ikkagi natukene väsinud ja oleks tahtnud tunda ennast värskemana.  Tol hetkel ei oleks liigne muretsemine mulle midagi juurde andnud, oli vaja lülitada eenast ümber võistlusele. 
Foto: Individual Prologue, autor: Magnus Roth
Stardikella aeglaste tiksumiste lõppedes lasti kõik 115 meest lõpuks rajale. Juba esimeses kurvis saabus täielik kaos. Mehed, suusad ja kepid lendasid igas suunas, minu ainuke eesmärk oli see esimesed paar kilomeetrit tervena läbida. Ühel laskumisel nägin ise ka oma silmaga enda suusakarjääri kõige uskumatumat kukkumist. Team XPND sportlase suusk pani minu kõrvalt minema nagu rakett ja mees ise jäi ühe jala peale ennast balanseerima. Vaatasin lihtsalt imestusega kõrvale ja ootasin hetke, mil ta ninuli käib. Paar sekundit ta veel viskles ja siis oli kõhuli, teine suusk pani vastassuunas minema. Pole ise kunagi näinud, et ühel laskumisel võiks mõlemast suusast korraga ilma jääda, aga nii läks. 
Foto: Individual Prologue, autor: Magnus Roth
Esimesele täispikale 5km ringile minnes muutus olukord rahulikumaks, kuid ikkagi oli mehi, kes murdsid keppe, suuski ja olid keset rada ninuli. Endalegi üllatuseks suutsin jääda rahulikuks ja sõitsin enda hinnangul väga targalt ja jõudu säästvalt. Reedene võistlus oli mind teinud natukene ettevaatlikuks ja seetõttu ei läinud ma ka sprintide peale, mida tegelikult oleks võinud teha, sest võimalust pakuti, aga tol hetkel ei olnud mul piisavalt suured "cojones". 

Võistlus läks täielikult käima esimesel tõusudega ringil ehk kuskil 20ndal kilomeetril, siis pandi ees punn põhja ja mehed hakkasi pudenema. Ise õnneks pidasin veel kenasti vastu ja enesetunne oli ka veel päris hea. Sõitsin pidevalt 30-40nda koha peal, kuid viienda ringi keskel natukene murdusin ja sattusin peale joogipunkti halvasti aeglasema konkurendi taha, kuid mul polnud ka seda jõudu, et tast kohe mööda hüpata. Sel hetkel hakkas vahe liidergrupiga kasvama ja eelviimastele tõusudele jõudes hakkas punt haardeulatusest välja minema. 
Foto: Individual Prologue, autor: Magnus Roth
Selleks hetkeks olin langenud 44ndaks. Kahjuks ei suutnud kaasa minna ka Maxim Vylegzanini grupiga, mis staadionilt minnes mind kätte sai. Ei olnud enam seda rammu ja ka suusad ei tahtnud minuga nii hästi koostööd teha. Mida soojemaks läks, seda raskemaks muutust minu jaoks libisemine. Viimasel ringil sain sõita koos ühe tšehhi ja kahe soomlasega.  Ühest soomlasest sain ka viimasel tõusul jagu, kuid kaks tükki libisesid natukene kaugele eest ära ja isegi maruliste paaristõugetega ma neist lõpusirgel enam mööda ei saanud. Tasuks pingutuste eest 53. koht, kaotus võitjale 2 minutit ja 49 sekundit. Olümpiavõitja Vylegzanin lõpetas võrdluseks 29. kohaga. Just sellise kohaga oleks jäänud väga rahule, aga seekord jäi natuekene puudu. 

Üldiselt olid tulemused ja sooritused paremad kui eelmisel aastal, mis on alati hea märk, kuid ise lootsin enamat. Samas usun, et on see heaks stardiplatvormiks järgmisteks startideks! 

Hetkel olen ennast pea kaheks nädalaks sisseseadnud Šveitsi, Davosi, kus loodan saada kirja häid treeninguid, et olla paremini valmis 14. detsembri La Venosta maratoniks. 

Olge mõnusad
Mart Kevin 
Eelmine
Esimesed päevad Livignos
Järgmine
Davos ja La Venosta