Hooaeg 2018-2019, Tartu Maraton

Nonii kodune talvine laulupidu ehk Tartu Maraton – selle võistlusega on olnud mul väga palju emotsioone nii enne kui pärast sõitu ja isegi praegugi, kui sellest on peaaegu pool aastat möödas. 8. koht ja parim eestlane on kindlasti väga-väga hea saavutus, kuid üritan natukene lähemalt rääkida sellest sõidust ja enda kogemusest.  

Foto: grupi peas minema pääsenud prantlast taga ajamas, autor: Adam Illingworth

Tartu Maratonile eelneval nädalavahetusel olin Jizerska Padesatkal teinud hooaja parima sõidu ja läksin võistlusele vastu enesekindlalt. Ainuke mure oli see, et kas olen taastunud Jizerskast või ei. 

Tagasi koju jõudsin esmaspäeva õhtul ja teisipäeva võtsin rahulikult, käisin kergel jooksul. Kolmapäeval võtsin aga ette tavapäraseks saanud tempotrenni, mida tegin terve talve jooksul. See, mida trennis tegin, sõltus küll saabuvast võistlusest, kuid igal nädalal tegin enne maratoni tempotrenni ja tugeva, plahvatusliku jõusaali trenni, et olla stardis võimalikult terav. Nii tempotrenn kui ka jõusaal näitasid, et seisund on hea ja muretsema ei pea. 

Foto: hetk peale Tartu Maratoni finišit, autor: Argo Ingver

Lisaks sellele võtsin vastu otsuse, et teen tavapärase soojendustrenni laupäeva asemel reedel ja natukene tugevamalt. See annab mulle selle eelise, et päev enne starti saan võtta rahulikumalt, sest suusatest võtab kaua aega. Selle mudeli kasuks otsustasin juba enne Tšehhi maratoni ja kasutasin seda hooaja lõpuni. Laupäevase suusatesti olin õnneks õigesti ajastanud, sest Otepääl oli lumi tugev, krõbe.. nagu ta lõpuks oli ka maratoni päeval. Lõplikusse valikusse jäi kaks paari Fischereid, mida kogu hooaja olin kõige rohkem usaldanud. Viisin enda suusad Kristjani kätte ja lootsin, et mees suudab teha nendega imet. 

Võistluspäeva hommikul olin väga rahulik. Teadsin, milleks olen võimeline ja suutsin olla fookuses, mitte midagi ei suutnud mind endast välja viia. Teadsin igat hetke enne starti ette – mida ma teen, kuidas ma starti kõnnin jne. Ka kogu maratoni tugi oli mul hästi tagatud - abis olid nii vanemad, treenerid kui elukaaslane, kes kõik liikusid erinevate punktide vahel 63km trassil. Enne starti olin enda peas välja mõelnud taktika, millega sõitma minna. Tööd ei tee, istun taga ja ootan vaikselt oma võimalust.

Foto: 46. Tartu Maratoni start, autor: Adam Illingworth

Paraku juhtus nii, et mitte keegi meestest väga sõita ei tahtnud ja oldi pasiivsed. Stardipaugu järgselt võtsin hoo üles ja ei pannudki tähele, et olen juba vahega eest ära saanud, mis tuli väga suure üllatusena. Suusad toimisid alguses hämmastavalt hästi, kogu tee Matule olin olukorras, kus tahes tahtmata sattusin ette ja lükkasin jälge soojaks tagant tulevatele meestele. Ma ei tahtnud seda teha, üldse mitte, aga tunne oli hea, suusk toimis ja rada oli kõva. Oli vaja ainult vajutada. 

Teadsin, et Matu TP vahefinišit ma võtma ei lähe, sest kohe peale seda oli plaan võtta Harimäele hoog üles ja vaadata, mis masti meestega tol päeval tegemist on. Harimäe põhjas vaatasin, et punt on väga suur, sain aru, et kui seda väiksemaks saada, siis nüüd on see võimalus. Võtsin tempo üles ja prantslased tulid minu plaaniga kenasti kaasa, tegime tööd ja tõusu peal venis rivi pikaks. Alles jäid mehed, kes olid tol päeval valmis võitlema heade kohtade eest. Pundis olid prantslased Guiggonat, Auger jt, šveitslased, norrakas Skistad, soomlane Koskela ja eestlastest mina ning Christopher Kalev.  

Foto: 46. Tartu Maratoni pressikonverents, autor: Argo Ingver

Harimäelt alla tulles saime koos Augeriga vahe sisse ja arutlesime selle üle, et kas minna või ei. Nagu pärast näha, sai ta siiski minema, aga tol hetkel otsustasime rünnakut mitte ette võtta, sest kuni Kuutseni oli profiil üsna kerge. Endalegi üllatuslikult olin võitlemas Kuutse TP võidu eest, aga prantslane oli tol hetkel kiirema jalaga. See ei olnud samuti plaanis, aga võistlusmoment ja adrenaliin said minust võitu ja üritasin. 

Foto: Kuutse TP, prantslane grammi võrra kiirem, autor: Adam Illingworth

Kogu sõit olid prantslased üllatavalt passiivsed ja nad ei olnud huvitatud tiimina tempo dikteerimisest. Ju siis neil tol päeval ei olnud seda jõudu. 

Kahjuks ise mässasin samal ajal geelidega kui Auger eest minema sai ja ma tegelikult ei saanud sellest aru nii mõnigi kilomeeter, sest kulgesin pundi lõpus. Siis kuulsin, et üks mees on ees 30 sekki. Korraks tekkis küll tunne, et kurat, nüüd on läinud, sest prantslased ei ole kindlasti huvitatud enda tiimikaaslasele grupi järgi vedamisest.  

Palule jõudsime samamoodi, Auger üksi ees ja grupp pool minutit temast maas. Õnneks peale Palu võeti hoog uuesti üles ja sain aru, et ta saadakse kätte. Nüüd oli oluline ennast säästa ja hoida lõpuks. Kuid endalegi üllatuseks tulid mõned nukid enne Elvat väga raskelt, aga seda ohtu ei olnud, et pundist maha jääks. Norraka, Christopher Kalevi ja mõne prantslased suutsime maha jätta. Viimasele kohvipunktile lähenesime kaheksakesi. Ka viimasel suuremal tõusul ei olnud veel kedagi, kes tahaks rünnakut enda peale võtta - mõistlik. Kiire rajaga poleks see ilmselt edu toonud. Seega jäi kõik viimase kilomeetri otsustada.  

Elva Tervisespordikeskusele lähenedes hoidisin väga head positsiooni, sisemine jälg ja kõik oli super. Käis täielik kassi-hiire mäng, kõik mehed vaatasid teineteisele otsa ja ootasid, kes esimesena murdub. Ma olin täiesti kindel, et mina see esimene ei ole ja ootan oma varianti veel peale teravaid kurve lõpusirgel. Tähtis oli olla esimese kolme-nelja hulgas üle nuki tulles, sest sealt tuulest välja hüpates oleks olnud kõik veel võimalik. 

Üllataval kombel sai esimeseks segavaks faktoriks mootorsaan, mis oli meid terve sõidu saatnud. Mootorsaanist viskas täpselt minu jälge värsket lund ja kohati isegi üsna suuri kamakaid, mis ei olnud mulle üldse meelt mööda. Otsustasin selle jälje hüljata ja võtsin konkurentide tuulde. 

Ja siis soomlane pani ja valusalt pani. Võtsin talle kohe sappa, koos Höesliga, aga mul ei olnud enam seda teravust, tehnika hakkas lagunema ja väike vahe tuli sisse, mida prantslane kohe ära kasutas ja minu ette jälge hüppas. 

Foto: Maruline heitlus võidu nimel, autor: Adam Illingworth

Okei, pole hullu, mõtlesin, ma olen ju kohe sisekurvis, aga siis Team Jobstatsion Rossignoli mees sõitis järgnevas kurvis mulle nii järsult ette, et minu suusad olid risti ja tunne oli, et nüüd panen ka selili. Jäin püsti, aga koheselt olin langenud viimaseks. Suust lendas prantsuse keelseid roppuseid ja üle jäi loota ainult sellele, et kõik pole veel kadunud. Üritasin hoogu üles võtta ja ennast paremale positsioonile saada, aga juba oli liiga hilja. Mehed liikusid ees kiiremini ja kuigi üritasin veel täiest väest, siis kohta ma enam parandada ei suutnud.

Foto: mehed on finišiheitluses endast kõik andnud, autor: Argo Ingver

Rekordilisel Tartu Maratonil olin siis kaheksas, kaotasin võitjale 5,3 sekundit. Olin kiireim eestlane ja võin öelda, et ükski eestlane pole minust kiiremini Tartu Maratoni 63km läbinud, aga natukene jääb ikkagi kripeldama. Järgnevatel nädalatel ma käisin seda sama viimast kilomeetrit enda peas üle kordi ja kordi. Mida oleks saanud teha teistmoodi, kas olin seal õiges kohas, kas kulutasin ennast liialt sõidu käigus? Küsimusi oli väga palju, aga oleksid paraku midagi ei maksa. Tuleb järgmiseks aastaks teha paremad otsused ja olla veel tugevam kui varem.  

Foto: parim eestlane ja spordimehele kohaselt kast õlut näpus

Sellest hoolimata jäin sõiduga väga rahule. Kindlasti hooaja kõige parem sõit enesetunde põhjal, suusad toimisid ja kogu rajaäärne toetus oli väga tasemel. 

Küll see võit ka ära tuleb, enne ma jonni ei jäta!

Loomulikult suured tänud ka kõigile abilistele ja inimestele, kes kaasa elasid! Ilma teieta ei oleks see kõik võimalik. 

Mart Kevin
Eelmine
Eviko Suusarulli III etapp
Järgmine
Suvised treeningud