Hooaeg 2018-2019, osa 3


Eelmise hooaja kokkuvõte jäi pooleli enne kodust Otepää MKd. Nüüd siis panen kirja enda mõtted maailmakarika nädalavahetusest! 
Foto: Otepää MK sprint, autor: Tairo Lutter

Mis siis nüüd... Otepää MK koduseinte toel.  

Kahjuks see väike haigus kandus edasi Kaiser Maximillian Laufilt ka peale võistlust ja veel kaks päeva enne Otepää MKd ma polnud kindel, kas üldse starti lähen. Õnneks oli soojendustrennil tervis natukene parem ja liigutused rajal polnud ka kõige hullemad. Mõtlesin, et lähen proovin. Laupäeval ootas esimesena ees sprint. Teadsin, et neist kahest päevast on see parim võimalus, kus võin ennast ja kaasaelajaid üllatada. Väga suured tänud ka Peeter Kümmelile, kes enda väga häid suuski mulle laenas, sest mul endal olid alles ainult suusad, mis mõeldud paaristõuke jaoks.

Foto: 15 km klassika start, autor: Tairo Lutter

Koos määrdemehe, Kristjan Külmaga, valisime välja paari millega Otepää teravaid nukke vallutama minna. Oijah, tervad olid need nukid tõesti ja kahjuks minu liigutused nii teravad ei olnud. Nii kui stardivärava vahelt välja sõitsin kadus kogu plaan, mis olin oma peas välja mõelnud. Ilus, tehnilile liigutus Kunimäe tõusul asendus Bambi on ice siplemisega ja kõige alumisse laskumise kurvi jõudes olin ma juba täiesti läbi. Siis vaatasin üles ja oh shit, veel on vaja võtta raja kõige raskem osa. Panin kõik enda jõu sinna tõusu j ja ootas päästev laskumine, kus õnneks tänu headele suuskadele ma enam väga palju aega ei kaotanud. Lõpuks olin finišis, tasuks 58.koht ja ei jäänud muud üle kui pettumusest pead vangutada. Pärast näidati mulle ka videot raja kõige raskema osa peal ja minu esimene reaktsioon oli see, et kas see on aegluubis... ei olnud. Lihtsalt liigutused olid nii aeglased.

Foto: Otepää MK sprint, autor: Tairo Lutter

Pühapäeval ootas ees 15km klassikat ja vana hea Tehvandi tõus. Peale ühe kevadise võistluse noorena, ma polnud kunagi Tehvandi tõusu võistluse raames sõitnud. Hommikul Otepääle jõudes oli minu jaoks üllatus suur, rajal palju värsket lund, mis teeb ringi veel raskemaks kui ta juba on. Noh, mis seal ikka... ring ju kõigile sama. Eelneva päeva õhtul stardinimekirja vaadates nägin, et minu taga tuleb Norra masin Didrik Toenseth. Panin paika plaani, et enne Tehvandi tõusu tippu ta mind kätte ei saa. 

Foto: kannatamine Tehvandi tõusul, autor: Tairo Lutter

Kahjuks see nii ei läinud, Tehvandi tõusu all kuulen juba kuidas mingi auruvedur hingab väga kõvasti selja taga, kurat, see ju Toenseth. Proovisin end talle sappa haakida, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud. Mees oli Tehvandi tõusu tipuks juba kadunud künka taha. Siis ei jäänud üle muud kui teha enda sõitu, mis mul enamik rajast ka õnnestust. Ainuke koht, kus olin väga hädas oli Tehvandi tõus. Ma lihtsalt ei saanud sealt üles, küll lipsas kohati suusk, sest vajusin liiga kõhuli. Kolmandale ringile minnes mõtlesin, et siin oleks vaja uut hingamist ja õnneks nägin enda ees kulgemas Risto Vaherit, vaprat kaasmaalast, kes nagu minagi võttis ette selle võitluse. Nägin, et tal on veel raskem kui mul ja läkski natukene kergemaks. Võitlesin ennast ka kolmandat korda Tehvandi tõusust üles, aga juba peas olin välja kalkuleerinud, et kaotus võitjale tuleb päris suur. 

Viimased nukid võtsin enda kohta väga sprinterlikult ja päästev finiš ootas. Kui õigesti mäletan, siis kaotasin peaaegu seitse minutit võitjale, jõhker. Pakkisin oma varustuse kokku ja mõtlesin, et kas nüüd ikka oli vaja see ette võtta. Äkki oleks olnud targem jääda enda liistude juurde ja keskenduda ainult maratonideks treenimise peale? 

Sellest hoolimata oli väga lahe sõita enda sõprade ees ja saada kogemust vingest kaasaelamisest! Aitäh kõigile, kes raja äärde neil päevil tulid. Raske oli küll, aga siiski väga lahe. 
Foto: 15 km päästev finiš, autor: Tairo Lutter

Igatahes nüüd ootasid ees maratonid Itaalias – Marcialonga ja Toblach-Cortina.


Mart Kevin
Eelmine
Eviko Suusarull ja treeningnumbrid
Järgmine
Hooaeg 2018-2019, Marcialonga