Hooaeg 2018-2019, osa 2

Suured tänud kõigile, kes on juba enda panuse minu hooaega andnud. Koos teiste abilistega oleme jõudnud peaaegu kolmandiku peale hooaja eelarves! Juhuuu!

Aga nüüd saad lugeda, kuidas kulges Davosi laager ja esimesed stardid kodus. 
Davosi MK keskus

Peale Livigno võistlusi liikusin edasi treeninglaagrisse Davosi Šveitsi, kus sain õnnelikult esimesena sisse kolida treener Keini korterisse. 

Foto 1: Sügisene Davos

Mööblit ega midagi muud mul seal ei olnud, aga õnneks olid abivalmid šveitslased, kes leidsid mulle madratsi, siis voodi ja söögilaua. Selleks, et süüa teha, kondasin paar päeva mööda suurima mägilinna Jyski ja teisi mööblipoode. Vähemalt vaade ja treeningtingimused kenasti korvasid kõik puuduvad mugavused, mis alguses olid. 

Foto 2: Treener Kein tegevuses

Seal veetsin kaks nädalat ja sain osa ka Davosi MKst, kus sain kaasa elada Eesti suusameeste tegemistele. Laagrist tagasi tulin igatahes hea tunde ja emotsiooniga.

Foto 3: Talvine Davos

 

Kodus ootasid ees mõningad eksamid ja järgmisena valmistusin Eesti Meistrivõistluste suusavahetusega sõiduks enne jõule. Uskusin ise, et klassika peal olen küllaltki heas vormis ja ei pidanud pettuma, kuid vähene vabatehnika treening andis uisu osa peal tunda. Kaotasin rütmi ja jäime koos Kaarel-Kasper Kõrgega välja jagama 4-5 kohta. Tol päeval suutsin Kaarel-Kasperist viimasel ringil kiirem olla ja tasuks 4.koht EMV suusavahetusega sõidus, mis tol hetkel pakkus rahulolu. Nüüd muidugi tean, et väärin lausa 2.kohta Martin Himma järel, sest kaks kaasmaalast kukkusid ära, sest nad kasutasid teisi mootoriõlisid, mis ülejäänud, aga see selleks...

 

Jõulud ja aastavahetus kulges suuresti pere ja treenimise rütmis. Siiski käisin Lätis Madonas katsetamas jõudu Baltikumi tugevaimate meestega. Enne aastavahetust osalesin FIS võistusel, kus sain sprindis 2. koha ja 10km vabatehnika distantsi peal olin kolmas. Igati korda läinud väike reis ja sellega suutsin välja võidelda ka koha Otepää MK-l. 

Foto 4: Leedu FIS võistlus Lätis

Peale aastavahetust käisin veel Leedu MV-l, kus eestlased said 10km klassikasõidus kaksikvõidu, mina esimese ja Karl-Erik Rabakukk teise. Sellega sain ka Leedu meistritiitli, mis läheb väga hästi kokku minu Eesti ja Läti meistritiitlitega. Võib öelda, et Baltikum on nüüd vallutatud.

Foto 5: Leedu MV

 

Jaanuari teisel nädalavahetusel oli kavas esimene ametlik maraton Visma Ski Classics sarjas, nimelt Austrias Seefeldis toimuv Kaiser Maximillian Lauf. Kohapeale jõudes ootas mind ees täielik lumeuputus, üle meetri lund, mis oli pannud kinni nii mitmedki suuremad teed. 

Foto 6: Imeline Seefeld

Õnneks minu teekond läbi Davosi, kust oma lume alla mattunud auto kätte sain, oli lumest puhtaks saadud. Suure laviiniohu tõttu olid aga korraldajad sunnitud maratoni lühendama ja algse 60km asemel läbiti 40km. Õhus oli ka variant, et sõidetakse 2x40km, aga tänu jumalale, et see ei saanud teoks. Igatahes minu reis Seefeldi oli üsna õnnetu (muidugi mitte nii õnnetu kui mõnel teisel eestlasel), sest jäin kergelt haigeks kõigest päev enne starti. Õnneks ei olnud olukord nii hull, et ei saanud starti minna. Kas see oli õige otsus... ei tea, aga starti ma 12. jaanuari hommikul ronisin. Lund sadas taas meeletult ja sõit tõdes tulla väga raske. Nii ka oli. Kohe peale stardipaugu kõlamist panid liidrid täiskäigu sisse ja läinud nad olidki. 

Foto 7: Hetk enne start

Mina seal üritasin sügavas lumes toime tulla ja leidsin endale sobivad kaaslased, kellega koos tööd teha. Selline olukord sai muidugi üsna tavaliseks terve talve jooksul, kannata kaua sa jaksad ja siis otsi endale koht, kus sa saad. Algselt langesin kuskil 70ndale kohale, kuid sõidu käigus suutsin ennast koguda ja enda rütmi leida, finiši tulin lõpuks 53. kohal ja enda võistkonna parimana. Esimesed Visma Ski Classics punktid taskus! 

Foto 8: Kaiser Maximillian Laufil kannatamas

Lugu, kuidas me lõpuks Münheni lennujaama jõudsime, on ka omaette seiklus. Panime igaks juhuks äratuse varasemaks, sest lubas kõva lumesadu ja nii ka oli. Hommikuks oli maha sadanud ligi 40 cm lund ja väljapääs maa-alusest garaažist oli võimatu. 

Mis seal ikka - võtsime võistkonnakaaslasega kell 4.50 lumelabidad kätte ja hakkasime kühveldama. Juhuslikult ilmus kuskilt ka lumepuhuriga kohalik härra, kes meid hädast välja aitas. Nii saime lõpuks minema ja tee oli just puhtaks lükatud sealt, kuhu meie minema pididme. Nii kui olime mäestikust alla jõudnud, tuli läbi raadio uudis, et tee, kust just tulime, on kinni pandud. Vedas! Aga sellega veel kõik ei lõppenud, pidime tegema palju suurema ringi kui algselt, sest teid olid järjest kinni pandud ja nagu sellistel puhkudel ikka kohane, kui on kiire, siis peaaegu 100km sõitsid meie ees kiirteel lumesahad 50km/h, mis tähendas, et nüüd juba rippus lennule jõudmine juuksekarva otas. Õnneks saime kõik muud toimetused kiirelt tehtud ja saime võtta peale närvilist sõitu hommikusöögi.


...järgmisena kirjutan Otepää MKst ja Marcialongast! 

Mart Kevin
Eelmine
Hooaeg 2018-2019 osa 1.
Järgmine
Eviko Suusarull ja treeningnumbrid