Hooaeg 2018-2019 osa 1.

Kui mõtlesin kirjutada eelmisest aastast, siis ei osanud ette näha, et nii palju teksti tuleb. Seega otsustasin teksti jagada mitmeks ja avaldada osadena.

 

Eelmise suusahooaja tutvustamist alustaksin eelkõige läinud aasta kevadest ja üritan anda aimu, mis mind terve aasta jooksul ees ootas.

Alustan nagu ikka suusamehele kohane enda eelmise aasta tagasivaadet kevadest. Sel perioodil saavad suusatajad natukene hinge tõmmata ja mõelda, mida edasi teha. Samas seisus olin ka mina ning mõttekohti oli palju.

Peale pettumust valmistunud võistlushooaega sprinterina pidin enda jaoks uuesti läbi mõtlema, miks ma üldse seda teen ja kas läbilöök on realistlik. Arutasin nii pere, sõprade, elukaaslase kui ka treeneriga, et mis saab edasi. Otsustasin, et võtan ette pikamasuusatamise ja selle suurima sihi Visma Ski Classics. Kindlat plaani mul ei olnud, kuid esimeseks eesmärgiks oli võistkonna leidmine. Teadsin, et see ei saa olema lihtne ja ega polnudki. Kirjutasin vist pea kõigile võistkondadele, kes eelneval hooajal olid üles antud. Usun, et kirjutatud sai ligi 20-30 e-maili ja sealt sain kolm vastust, ülejäänud ei kirjutanud midagi. Esimese kiire “ei“ sain kohe Norrast, kus võistkonda kuulusid ainult kohalikud sportlased. Kaks teist vastust olid võib-olla, üks võistkond Soomest ja ka Team Synnfjell Norrast. Õnneks jäid minu tulemused silma Team Synnfjelli juhile ja norrakad võtsid selle riski ning alustasid minuga koostööd. Ega nad mind ju tegelikult kordagi näinud ei olnud ja lihtsalt tiimi boss kõhutunde pealt hindas, et see kutt võib sõita küll.

 

Pilt 1: Suvised intervallid rullidel

Nii, võistkond käes... nüüd vaja hakata treenima, aga kõigepealt läksin Tallinna Eesti Energiasse praktikale, kus olin juuli-august. Pole vist olnud kunagi kiiremat suve. Võtsin endale eesmärgiks, et vähemalt 2-3 korral töönädalas teen kaks trenni päevas. See aga tähendas seda, et esimesse trenni läksin kas 5.30 või kell 6 hommikul ja sealt otse edasi tööle. Peale tööd tulin koju, võtsin väikse snäki hamba alla ja uuesti trenni. Õnneks leidus ka treeeningkaaslasi nagu Taavi Lehemaa ja Henri Roos, kes mind sundisid veel rohkem pingutama. Enamasti lõppes minu päev kell 20-21 õhtul, siis kiire õhtusöök, natukene puhkamist ja magama. Nii see elu käis, aga kordagi suve jooksul ei tekkinud tunnet, et enam ei jaksa. Eelseisev põnev talvine väljakutse oli kogu aeg kuklas ja motivatsioon oli kõrge. Suvel tegin kaasa ka kodustel võistlustel, kuid need olid pigem hea treeningu eest, kuid endalegi üllatuseks olin kohati isegi heas vormis, kuigi treeninud olin üsna kaootiliselt.

Pilt 2: Suusavahetusega sõit Jõulumäel, sügis 2018

 

Sügisel jõudis siis kätte aeg, kus vormitakse talviseid võitjaid ja plaan võitjaks sirguda oli olemas. Ligi 90-100h treeningukuud september-oktoober-november-detsember ja korralik kvaliteetne töö. Loomulikult oli selle kõrvalt vaja ka ülikoolis käia. Õnneks sügisene semester oli üsna lihtne ja suuri probleeme sellega ei tekkinud. Sain vajalikud asjad tehtud.

Pilt 3: Vahur ja El Jefe ehk Simon krevette laadimas

Sügise kõige meeleolukam laager oli kindlasti Norras Trondheimis, kus liitusin Vahur Teppani poolt juhendatava Hiina koondisega. Mind võeti vastu väga sõbralikult ja hellitusest puudu ei tulnud. Õhtuti käisime kohalikus supermarketis kottidega mereande ostmas, sest sportlased olid harjunud õhtuse ampsuga enne magamist. Sparringpartneritena olid hiinlased mulle parajad vastased ja sundisid igal trennil maksimaalselt pingutama.

Pilt 4: Sügisene Trondheim

Iga kuuga läksin järjest paremasse hoogu ja kindlasti olin rohkem suusahooajaks valmis kui kunagi varem. Kõik sujus, haige polnud ma veel kordagi olnud ja üle polnud pingutanud. Aga nagu ikka, siis Vuokatti treeninglaagris suutsin jääda viimasel päeval haigeks, sinna läks ligi 2 nädalat taastumisele. Erinevalt eelmistest aastatest, kus hakkasin liiga vara pooltõbisena trenni ronima, võtsin oma aja. Ravisin ennast terveks ja siis juba varsti ootas ees esimene start Livignos Itaalias.

Pilt 5: Sõprade Sõit 2018

 

Sinna minnes ma ei olnud kindel, kas olen võistlusteks valmis, kuid enam ei saanud midagi muuta. Ees ootas 15km võistkondliku temposõitu ja  “lühikest” 30km individuaalset proloogi. Livigno võttis meid vastu väga hästi, kui mujal Kesk-Euroopas looduslikku lund ei olnud, siis seal oli 30km suusaradu ja maagilised talveilmad.

Pilt 6: Team Synnfjell 2018-2019 hooajal

Meeskondlik temposõit oli minu jaoks uus formaat ja ootasin seda väga. Plaan oli meil lihtne- mina avan esimese ringi nii kuidas torust tuleb ja siis kogun ennast pundi lõpus, samal ajal kui teised vahetavad vedajat. Nii treeningud kui ka kõik märgid näitasid, et olen võimeline olema võistkonna liider, kuid peale enda vahetust kangestusin täielikult.

Pilt 7: Enesekindel Tartu Suusaklubi mees peale tempotreeningut

Mõtlesin, mis toimub.. ei saa ju maha jääda nüüd ometi. Aga jäin ja veel väga haledalt, aga õnneks võistkonna aeg läheb lukku peale kolmandat lõpetajat ja meid oli alles veel 5. Nii ma siis kulgesin kaks ringi üksinda lõpuni samal ajal jälgides, kuidas võistkond rügab tööd teha.

Pilt 8: Team Prologue start Livignos

Pärast sõitu sain alles aru, milles probleem. Tegime oma vahel suusatesti ja jäin väga selgelt maha. Hooldemees tuli ka targutama, et sul sai liiga suure mustriga suusk valitud. Oleks siis enne starti öelnud, aga ei.. no mis seal ikka, individuaal veel ees. Individuaali starti läksin juba rahulikumalt, tuleb mis tuleb. Ja õnneks tuli päris hea sõit, lõpuks 61.koht 120 mehe konkurentsis, aga vähemalt olin mängus sees ja oma võistkonnast tol päeval parim mees. Kindlasti tegin ka väikseid taktikalisi vigu, mida nii kõrgel (1800m) võisteldes teha ei tohi, aga jäin rahule. Enesetunne oli hea, suusk toimis ja ilm oli super! Korralik avapauk antud Visma Ski Classics hooajale.

Pilt 9: Livigno individuaal proloog

....... järgmises osas räägin enda laagrist Davosis ja uutest võistlustest!

 

Mart Kevin
Eelmine
Tervitused
Järgmine
Hooaeg 2018-2019, osa 2