Hooaeg 2018-2019, Marcialonga

Möödunud hooajast jäi jutt pooleli peale Otepää MKd ja enne suurt Itaalia suusapidu - Marcialongat. Võtan jutu uuesti üles ja kirjutan enda õppetundidest elu esimesel suurel maratonil. 
Foto: võistlustules Marcialongal


Peale Otepääd võtsin endale paar päeva, et kosuda. Kõigepealt oli vaja 100% terveks saada enne eelseisvaid võistluseid. Järgmisena vaatas kalendrist vastu üks suurimaid suusamaratone maailmas – Marcialonga. Itaaliasse sõitsin taaskord läbi Münheni, mis oli saanud juba koduseks lennujaamaks enda mugava asukoha tõttu ja ka lennuhinnad sinna on väga mõistlikud. 

Foto: Marcialonga kulgeb suuresti mööda jõge

Maraton ise toimus pühapäeval ja mina läksin kohale kolmapäeva õhtuks. Olin küllaltki viimasel hetkel võtnud endale ööbimise ühes kodumajutuses stardile piisavalt lähedal, ligi 3km. Kohale jõudsin alles õhtul ja suurt midagi avastada ei jõudnud, kuid järgmine päev sain aru, et olen ööbimisega jackpoti otsa sattunud – nimelt maratoni rada läks täpselt maja eest läbi, mis tähendas ainult üht. Saan rahuliku südamega sõita võistluspäeva hommikul suuskadega starti ja ei pea üleliia stressama parkimiskoha jms pärast. 

Foto: koos meeskonnakaaslase Halvorgia esimest suuremat tõusu avastamas

Neljapäeva hommikul tegin lühikese tutvuse võitlustrassiga ja kõik tundus sujuvat. Tuju oli hea, sest ilm oli siiani olnud väga hea, hommikul -10 ja päeva peale piisavalt soe, et päikse käes oleks mõnus olla. 

Ootamatu tagasilöök saabus hoopiski neljapäeva õhtul, mil mõistsin, et kõhus pole kõik korras ja ma ei olnud valmis selleks, mis ees ootas. Paari tunni pärast olin oma hotellitoa vetsus käpukil ja lihtsalt ootasin ning lootsin, et see lõppeks. Terve öö jooksin voodi ja vetsu vahelt, magama sain alles hommikul. Reedel ärgates mõtlesin, et miks küll minuga kogu aeg nii läheb. Olin täiesti nõrk, isegi trepist oli raske üles kõndida. Terve päeva vedelesin toas ja käisin ainult söömas. Eks tagantjärgi saan aru, mis vea tegin, aga tol hetkel ei olnud enam midagi võimalik muuta. Tuli olukorraga leppida ja loota, et enesetunne paraneb. 

Laupäeva hommikul tundsin ennast juba paremini. Võrreldes reedega olin uuesti sündinud, kuid selleks, et minna 70km läbima ja võidu sõitma, ma veel valmis ei olnud. Siiski sain aru, et on veel lootust pühapäeval stardijoonel olla. Peale suuskade testi ja soojendustrenni otsustasin, et olen valmis võistlustulle astuma ja toidumürgituse peale enam ei mõelnud, vaid fookus oli nüüd ainult võistlusel.  

Foto: vaade stardipaigale Moena

Pühapäeva hommikul kell 6.45 panin hotelli ees suusad alla, sõitsin starti ja suusapidu võis alata. Suuskade valikus olin tollel hetkel üsna kindel, sest rada pidi olema kõva ja muster, struktuur - kõik sobis. Viimase suusatesti tegin 45 minutit enne starti ja liikusin edasi soojendusele. 

Usun, et pole kunagi olnud ühegi võistluse eel rohkem närvis kui seal. Alguses ei saanudki sellest ise aru, aga pärast analüüsides mõistsin, et olin täiesti liimist lahti. Jooksin ringi nagu peata kana, unustasin asju maha ja lõpptulemus oli see, et stardihetkeks olin täiesti maha jahtunud. Lihased olid külmad ja värisesin. 8.00 kõlas start ja nagu ka Seefeldis, pandi täiskäiguga minema. Kõik käis nii kiiresti ja sain tagasipöördel, ligi 18km peal aru, et olen suurest mängust väljas. Olin kuskil 8-liikmelises pundis, mis ajas taga üksi sõitvat olümpiavõitjat Nikita Kriukovi. 

Marcialonga on omapärane maraton, kus kiirus on pidevalt suur ja tempo üleval. Rada lookleb läbi väikeste külade ja isegi tänavatel. Väga soovitan kõigil suusafanattidel selle ette võtta. Nendel kiiretel tänavatel suutsin enne Val di Fiemme staadionile jõudmist kõhuli käia... punt kadunud. 

Foto: eest kadunud punti lootusetult taga ajamas

Mis seal ikka, surun siis üksi edasi ja püüdsin mitte selja taha liigselt vaadata. Kuni lõputõusuni tegin üksi maruliselt tööd, et tagant ähvardavat seltskonda enda taga hoida, aga Cascata tõusu all olin täiesti küpse ja konkurente järjest liikus mööda, midagi ei olnud juurde panna. 2800 m kannatamist ja olingi üle joone, tõusu peal oli hinnanguliselt mööda läinud kümme või natukene vähem konkurenti. 

Jõudsin finišisse 82.kohal, väga pettunud. Ootasin seda maratoni väga, sest profiil peaks laugel Eestimaal treenivale mehele justkui sobima. Millest siis selline lati alt läbi jooksmine? Kindlasti mingi märgi jättis toidumürgitus, aga usun, et tulin sellest normaalselt välja lõpuks. Stardieelne rahmeldamine ja lõpuks ebapiisav soojendus ei tulnud ka kindlasti kasuks. Samuti kuskil poole maa peal tundsin, et suusad on kuidagi kehvaks jäänud, kui nende põhjasid vaatasin, siis sain aru, milles mure – täiesti hallid. Olin läinud sõitma enda uisusuusaga, kuid väike muster ja lühike libisemisepind oli kareda lume peal kogu määrde alt ära võtnud. Lausa kahju oli seda vaadata. Ühesõnaga lagunesin igast aspektist natukene ja kõrges mängus rohkem polegi vaja, et oodatust kehvemat resultaati näidata.   

Foto: Marcialonga profiil, tundub ju täiesti mõnus?

Tiimist olin ikkagi tol päeval parim, kuid see on väga väike lohutus, kui tead, et 81 meest on sinust ees. Vähemalt sain kogemuse kätte ja ka väärt õppetunnid, kuidas suurel maratonil toime tulla. Kuigi algne emotsiooni finišis oli pigem pettumus, siis praegu vaatan sõidule tagasi ikkagi heade tunnetega. See rada, inimesed ja korraldus annavad vägeva koosluse. Kui oled ise kunagi mõelnud mingile välismaratonile minemisest, siis Marcialonga on kindlasti üks parimaid valikuid. Samas see polnud minu lemmik eelmisest hooajast, aga selleni veel jõuan. 

Marcialongalt edasi liikusin Cortina d’Ampezzosse, kus ootas ees järgmine sõit – Toblach-Cortina. Nii sõidule eelnenud päevadel kui ka pärast oli väga ilus ilm, kuid siis kui sõit toimuma pidi, sadas väga palju lund ja korraldajad olid kohaliku politsei survel sunnitud võistluse ära jätma. 

Foto: trass Cortina-Toblach vaid paar päeva enne starti

Naljakas on muidugi ka see, et pidevalt muudeti plaane ja me võistkonnaga võtsime isegi uue hotelli, et muudetud plaanidega toime tulla, aga ikkagi jäi sõit ära. Sellest otsusest saime teada kell 20 võistluseelsel õhtul. Otseselt ju midagi sellest lahti ei olnud, lihtsalt väga kahju, sest tundsin, et kergema profiiliga ja lühem maraton nagu Toblach-Cortina oleks mulle väga hästi sobinud. Usun, et ka vormil polnud tol nädalavahetusel midagi viga, seda näitasid nii tempotrennid kui ka võistluseelne soojendustrenn.

Foto: võistkondlik rajaga tutvumine

Koos enda tiimikaaslase, Mariega, liikusime autoga edasi Tšehhi, kus meid ootas ees Jizerska Padesatka.

 

Mart Kevin
Eelmine
Hooaeg 2018-2019, osa 3
Järgmine
Hooaeg 2018-2019, Jizerska Padesatka