Hooaeg 2018-2019, Jizerska Padesatka

Jizerska Padesatka oli kindlasti minu kõige edukam maraton Visma Ski Classics sarjas eelmisel hooajal. Lõin kaasa ka võistlusele eelnenud sprindivõistlusel.
Mine loe, kuidas kõik kulges


Foto: moment täpselt enne starti, tuju oli hea

Sõit Tšehhi kulges sujuvalt, hoolimata sellest, et teed Itaaliast minema saamiseks olid väga lumised. 

Tšehhi ööbimise panemisega olin jäänud väga hilja peale ja kõik head, sobilikud kohad olid juba võetud. Lõpuks läbi Tšehhi hotellilehe leidsin hea hinna ja  asukohaga ööbimise, mis tundus täiesti mõistlik. Võistlus ise toimub Libereci lähistel kohas nimega Bedrichov. Mina sain hotelli, mis jäi selle teekonna vahele. Tegemist oli vana kindlusega, mis oli siis ühtlasi ümber ehitatud ka hotelliks ja restoraniks. Omanikud oli väga sõbralikud, abivalmid. 

Foto: Bedrichovi maagilised suusarajad, lund oli keskmiselt 1,5m

Ainuke negatiivne külg oli see, et nad ei rääkinud sõnagi inglise keelt ehk kasutusele tuli võtta käed, jalad ja kasu oli ka minu keskkooli vene keelest. Kuidagi saime ikkagi oma asjad aetud ja minule oli ööbimine väga sobilik.  Nädal ise kulges sujuvalt, avastasin maratonirada ja tegin kergeid ning raskemaid trenne, et nädalavahetuse pingtuseks valmis olla. Aga nüüd võistluste enda juurde ka.

Enne Tšehhi sõitmist märkasin maratoni kodulehel, et reedel toimub seal samas staadionil ka sprindivõistlus Night Sprint. Nähtud, mõeldud ja kirja pandud. Auhinnad tundusid ka üsna ahvatlevad - võitja sai 15 000 kr ehk üle 600 €.  Kuna selleks nädalavahetuseks mul hooldemeest ei olnud, siis pidin ilma läbi ajama sprindivõistluse ajal. 

Foto: NYC Night Sprint, eelsõit

Valisin kahe suusapaari vahel ja otsustasin SuusaAkadeemiast Vahur Teppani käest laenatud tuttuute uisu Fischerite kasuks. Kuidas nüüd saaks ka määritud? Hea küsimus, mõtlesin, et katsun enda õnne enne starti, äkki mõnel teisel võistlejal on mingit geeli, spreid vms, mida ma saaks suusale viimasel hetkel alla nühkida. Ja õnneks oligi, üks norrakas oli nii lahke ja jagas mulle enda kõrgfloori määret ning võis juba julgemalt starti minna. Võistlus ise oli 500m ringi peal ja seda tuli läbida 3 korda. Eelsõidus tulin finišisse päeva teise ajaga, kaotus võitjale Norrast 1,1 sekundit. 

Finaal toimus samal ringil ja samuti tuli seda läbida kolm korda. Finaali said 12 eelsõidu parimat ja kohe stardist võttis üllatuslikult Tšehhi kohalik mees vedamise enda kätta. Mina ja eelsõidu kiirem mees olime selle käiguga selgelt rahul, las noor poiss väsitab seal ees. Mina olin teisel positsioonil ja norrakas minu taga luuramas. Viimasel ringil Tšehhi poiss üritas rünnata, kuid ei olnud temast enam asja...panin enda kontrarünnaku vastu ja ta pudenes, kuid see norrakas ikka istus tuules. Lõpusirgele viivas kurvis tegi norrakas oma liigutuse ja kuigi sain talle lõpus isegi korraks kõrvale, oli tema ülekaal lõpujoonel ilmselge. Tasuks siis teine koht ja 8000 tšehhi krooni.

Foto: NYC Sport Sprint tulemused, ajad on päris eelsõidust

Laupäeval võtsin rahulikult, testisin suuski ja siis oligi käes maratonipäev. Profiililt on Jizerska üsna raske, aga mitte kõige hullem kalendris. Ütleksin, et tegemist on kergema versiooniga Norra Birkebeinerist. Sel maratonil oli suureks küsimärgiks jootmise tugi, sest rada on raskesti ligipääsetav ning seega mitmesse kohta  jõuda on keeruline. Nagu ka igal teisel võistlusel on oluline  suuskade määrimine, paraku meie võistkonnal aga hooldemeest seekord ei olnud. 

Jootmise koha pealt tuli õnneks viimasel hetkel tuli Marie isa, aga ka tema sai minna ainult ühte kohta, sest rohkem lihtsalt ei jõudnud. Suusad saime tänu heale lobitööle määritud Team BnBank juures, kes oli väga heal tasemel võistkond ja võitles võitude eest. Niiet starti sain minna väga heas usus, et suusad toimivad ja nii tõesti pettuma ei pidanud.

Foto: võistlusmoment rajal

Maratoni esimesed 10km on valdavalt ülesmäge ja võetakse 500 tõusumeetrit. Ligikaudu 5km püsisin pundi eesotsas, kuid siis hakkasin vaikselt meeter-meeter haaval maha jääma. Enesetunne oli küll hea, kuid rammu tugevate konkurentide vastu jäi väheks. Kümne kilomeetri vahefinišis ehk lõpuks tõusu otsas olin 34. Nähes, kuidas rongid järjest eest liikusid, eeldasin ise, et kuskil 50-60 vahel. Profiililt tuli nüüd raja üks lihtsamaid lõike, kus tõusumeetreid oli vähem, kuid puhata seal siiski ei saanud. Olin selleks hetkeks suutnud leida enda ümber 6-8-liikmelise pundi, kus nii mõnigi tubli töömees. 

Tegime kõvasti tööd, et eespoolt inimesi kätte saada ja positsiooni parandada. Olin kogu aeg aktiivne ja saime lõpuks koos ühe austria ja Lukas Baueri võistkonna poolakaga pundist minema. Raja kõige raskem osa on keskel, kus tuleb võtta järsku tõusu pea 3-4 kilomeetrit. Ka selle tõusu peal üritasime teineteisel eest ära sõita, kuid rohkem kui mõnemeetrist vahet ei suutnud keegi saavutada. Viimased 15km on peamiselt lauged ja allamäge, sees vaid mõni väiksem ning teravam tõus. Sellel lõigul enam kolmikust keegi eest ära sõitma ei hakanud, vaid tegime vahetustega tööd. Järjest võtsime ees langenuid ja lõpujoone ületasin 26. koha peal. 

Väga-väga suur õnnestumine sel päeval, olin väga rahul, sest algselt arvasin, et koht ei ole nii hea. Tegelikult võitjad ei jäänud üldse kaugele ja sain jälle kinnitust, et olen mängus sees. Terve õhtu sain kodust ja eelkõige Norrast õnnitlusi ja häid sõnumeid, sest võistkond oli väga rahul. Tõin neile viimaste aastate ühe parima tulemuse.

Foto: positsioon vahefinišis võitlemiseks ei olnud parim, kuid pooluisu samm kenasti sees

Koju tagasi sõitsin üksinda nagu ka hooaja alguses Tartust Livignosse 2500 kilomeetrit. Teekond oli küll pikk, kuid ees ootas kodune Tartu Maraton – minu hooaja suurim siht ja eesmärk.


Mart Kevin
Eelmine
Hooaeg 2018-2019, Marcialonga
Järgmine
Eviko Suusarulli III etapp