Eviko Suusarulli III etapp

Eviko Suusarulli III etapp toimus küll juba pühapäeval, kuid võtan nüüd kokku selle, mis võistlusrajal Jõulumäel toimus.
Foto: Eviko III etapi autasustamine, autor: Johanna Nurk

Kolmandale Eviko Suusarulli etapile sain vastu minna sarja liidrina. Kokku olin kogunud 55 punkti ehk esimese etapi teise koha 25 ja teise etapi esikoha 30 punkti. 
Foto: mehed starti ootamas, autor: Johanna Nurk
Eelmisel pühapäeval ootas Jõulumäel vanemaid vanusegruppe ees suusamaraton ehk läbida tuli 43km. Jõulumäele kohale jõudsin juba päev varem, sest reedel saatsime lõbusa seltskonnaga hea sõbra, Rasmus Pinnu, oma viimastele nädalatele poissmehena! 

Erinevalt Tartust, kus pidevalt sajab, paistis Pärnumaal terve nädalavahetuse mõnusalt soojendav päike ja kuna temperatuur ei olnud kõrge, siis võistlemiseks oli see väga sobilik ilm.

Võistlus ise toimus Jõulumäe Tervisekeskuse 3,5km asfaltkattega kergliiklusringil, mis oma profiililt ei ole väga raske, kuid selleks, et kiirust mitte kaotada, tuleb pidevalt tööd teha. Selle suusamaratoni omapäraks on see, et võistelda tuleb (saab) kõige kiiremate rullsuuskadega, mis sul üldse riiuli peal olemas on. Ühesõnaga, kui need vastavad seatud tingimustele, siis kehtib reegel, et mida kiirem, seda parem. Nagu ikka tulevad sellise asjaga kaasa ka mõned raskused, sest kiire rull tähendab suuri kiiruseid ja Jõulumäe rada sisaldab endas nii mõndagi järsku kurvi, kus saab enda tasakaalu korralikult proovile panna. 
Foto: suusamaratoni start lendamas esimesse kurvi, autor: Johanna Nurk
Võistluse start oli kell 11 ja stardijoonel Eviko Suusarulli püsikliendid ning lisaks ka laskesuusatajaks hakanud kõva konkurent, Raido Ränkel. Starti minnes oli minu kaks eesmärki: mitte kedagi eest ära lasta ja ise võimalikult vähe tööd teha.

Sõit ise algas üsna rahulikult, kuid Raidole omaselt keris ta tempo kohe üles. Ilmselt selleks, et näha, mis puust on vastased. Õnneks tempo oli minule väga vastuvõetav ja probleeme ei valmistanud ning peale esimese täispika ringi läbimist olime ees kolmekesi: mina, Raido ja soomlane William Mattila. Järgnevatel ringidel kujunes ilmselgelt välja see, et nii mina kui ka soomlane olime tulnud rajale sama mõttega- tööd mitte teha ja lasta teistel vedada. Kahjuks nii väikses grupis on see üsna keeruline ja peale pikka moosimist sai Raido nii minu kui ka soomlase lõpuks vedama.
Foto: nii need esimesed ringid kulgesid... Raido ees ja teised järel, autor: Johanna Nurk

Esimese endale seatud eesmärgiga sain edukalt hakkama kuni 5-6 ringini, kus noor soomlane otsustas, et oleks paras lasta Raidoga vahe sisse. Täpselt ei saanud aru, mida see mees mõtles, aga nii ta tegi. Raido ründas, soomlane kenasti tema taga ja mina tema järel... järsku aga Mattila otsustas, et talle aitab ja las Raido läheb ees minema. Karjusin talle GO!GO! aga sellest kasu ei olnud. Poiss lükkas laskumisel selja sirgu ja vehkis käega, et ma mööda läheks. Selleks ajaks oli Raido sisse sõitnud juba 50-100m vahe. Pe***e küll.... nüüd oli vaja hakata Raidot taga ajama. 

Terve ringi üritasin, vahe püsis ja kohati sain isegi lähemale, aga sitkelt ees kuuma andvat Ränkelit ma kätte ei saanud. Teadsin juba ise, et see hetk kui ta lõplikult mienma saab, on ka kõik. Minul ei ole sellist võimu, et püüda kiirete rullide peal Eesti kiireimat laskesuusameest. Eriti veel siis kui juulikuus ma polnud veel uisurulle enne võistlust kordagi alla pannud. 
Foto: Jõulumäe raja kõige raskema tõusu otsas, autor: Johanna Nurk
Nii... Raido oli eest läinud, aga kui kaugel olid teised konkurendid? Tundus, et soomlasel oli vist tõesti raske, sest vahe minuga kasvas tal isegi kiiremini kui mul Raidoga. Suurem grupp, mis oli veel tema selja taga jäi ka iga ringiga järjest kaugemale. Ühesõnaga sain sisse võtta mugava tempo, lükata mootori cruise-mode'i, millega kontrollitult lõpuni tulla. 
Foto: soolosõit finiši poole, autor: Johanna Nurk
Kogu ülejäänud sõit kulges ladusalt kuni eelviimase ringini, kus suutsin ühes järsus tagasipöördes lõpetada kõhuli liiva peal. Tegelt ei teagi, mis väga valesti tegin, aga kurv, mida olin juba edukalt läbinud 10 korda võistluse jooksul, ei tulnud enam välja. Ilmselt hakkasin juba väsima ja ka kiirus kurvi sisenedes oli liiga suur, sest püüdsin mööduda ringiga maha jäänud kaasvõistlejast just enne kurvi. Õnneks jäin ise terveks ja varustus ka ning tagant kedagi ohustamas ei olnud. Seega sain rahulikul kosuda, liiva maha raputada ja edasi sõita. Naljakas oli küll... pealtvaatajad said ka ilmselt naerda, vähemalt mina sain. 
Foto: tasakaaluga kurvides oli Jõulumäel raskusi, autor: Johanna Nurk
Järgneval kahel ringil ma suutsin siiski püsti jääda ja sain edukalt teisena finišis päeva kordaläinuks lugeda. Ei olnud midagi väga kahetseda, sest Raido oli tol päeval lihtsalt tugevam ja suutis taktikaliselt ka paremini sõitu kontrollida. 

Foto: peale finišit sirutamas, sest selg jäi väga kangeks, autor: Johanna Nurk
Peale finišit tundsin ka seda, kui kangeks on jäänud alaselg. Seda on mul juhtunud varemgi, et vabatehnika võistlustel jääb selg kangeks. Õnneks nüüdseks on seljavalu üle läinud, kuid sügisene suveilm on mind maha niitnud ja olen haigeks jäänud. 

Õnneks see annab mulle vabadust tegeleda muude asjadega ja spordist mitte nii palju mõelda. 

Eviko sarja kokkuvõttes oli liider 80. punktiga ja edestan teisel kohal olevat Andres Juursalu 16 punktiga! Järgmine ametlik võistlusstart on minujaoks Eviko IV etapp Võrus, kus kavas on klassika ühisstardid! Tule kohale ja ela kaasa! 

Ja muidugi ära unusta anda enda panust tulevasse hooaega! Talv ei ole enam kaugel. 

Mart Kevin


Eelmine
Hooaeg 2018-2019, Jizerska Padesatka
Järgmine
Hooaeg 2018-2019, Tartu Maraton