EMV ja tagaotsitavaks kuulutatud "võistlusvorm"

Eile toimusid kodused Eesti Meistrivõistlused. See, et võistlused toimusid, on juba iseenesest ime, sest talveilm Eestisse veel jõudnud ei ole. Stardis oli samuti uskumatult palju sportlasi ja hea meel näha, et suusasport jätkuvalt inimestele rõõmu ja huvi pakub (finišiaja sai kirja 46 sportlast). 

Selle blogipostitusega vaatan tagasi võistlusele ja üritan saada endas selgust, kuidas taas üles leida sportimisrõõm ja parandada enda allapoole arvestust langenud vormi. 
Foto: Eesti Meistrivõistlused 10km vabatehnikas, autor: Johanna Nurk
Davosist Eestisse tagasi jõudes võttis mind Tallinna lennujaamas vastu +5, vihm ja tuul. Mitte just kõige sobivam üleminek minule kui talisportlasele. Samas tol hetkel see mind üldse ei morjendanud ja olin veendunud, et tulen olukorraga toime, sest Otepääl saab ikkagi suusatada. 
Ilm ilmaks - selle vastu ei saa mina midagi teha. Paraku minu unistus Otepääl suusatamisest sai kõva tagasilöögi, kui peale neljapäevast tööpäeva Tehvandile sõitsin ja pidin tõdema, et jää peal ei ole kõige mugavam treenida. Pool tundi kannatasin ja siis suundusin jõusaali suusaergomeetrit tõmbama. Suuskadest ei olnud enam midagi järel, need Fischerid lähevad prügikasti. 
Enne suuremaid jõulupraade oli plaanis ka kaks tõsisemat treeningut, üks suusaergomeetril ja teine rullidel. Olin isegi üllatunud, et üleminek lumelt kuivale maale üsna ladusalt läks. Nii suusaergomeetril kui ka rullidel tundsin ennast hästi ja La Venostal kogetud halb vorm hakkas näitama paranemise märke.
Foto: Eestikate esimene ring, kui kõik tundus veel ilus, autor: Johanna Nurk
Nüüd aga EMV juurde. 

Eile toimusid siis Eesti Meistrivõistlused 10 kilomeetri vabatehnika sõidus. Teadsin, et see saab olema mulle väljakutseks, sest korralikku lõigutrenni vabatehnikas polnud teinud alates suvisest Nevene rullsuusamaratonist. Sellest hoolimata olin lume peal vabatehnikat ikkagi sõitnud ja liigutus ei tundunudki kõige hullem. 
Foto: 1,3-kilomeetrisel ringil tekkis nii mõnigi ummik
Võistlus toimus Otepääl, Tehvandil lühikesel 1,3-kilomeetrisel ringil, mida võistlejad pidid läbima 8 korda.  Mina sain stardist minema hästi, võtsin sisse kontrollitud tempo ja ka esimene Kunimäe tõus läks kenasti, aga tõusu otsas tundsin juba, et oioi.... täna saab olema raske. Hingamine oli kinni ja mis veel hullem, tehniliselt olin väga halb. Jalatõuge oli olematu, ülakeha tundus nagu makaron ja mitte miski ei klappinud. 
Foto: vähemalt minu varustus sobis omavahel hästi kokku ;) , autor: Johanna Nurk
Kuidagi kakerdasin Kunimäe laskumisest alla ja siis algas piinarikas tiirutamine. Ka teise ringi suutsin enam-vähem ära sõita, kaotus Marko Kilbile (EMV hõbe) oli tolleks hetkeks 3 sekundit. Aga siis hakkas tõeliselt raske. Ei saanudki tol hetkel aru, mis nii valesti on, aga jaksu lihtsalt ei olnud ja iga meeter tundus venivat. 

Õnneks jõudis päästev finišijoon enne, kui oleksin täiesti seisma jäänud. Lõpptasuks Eesti Meistrivõistlustelt taas neljas koht (5 võistlus järjest) ja kaotus võimsale võitjale Martin Himmale üle kahe minuti. 
Foto: äkki peaks vähem poosetama ja rohkem trenni tegema?
Miks seisud on sellised ja mis edasi? 

Kui oskaks sellele küsimusele vastata, siis oleks imelihtne. Teeks vajalikud muudatused ja vormikõver oleks taas tõusuteel, aga 24h ja põhjalikku analüüsimist hiljem mul ikka vastus puudub. Üks võimalik põhjus on see, et olen peale mägedes oldud aega liiga innukalt treeninud. Detsembrikuus on kokku juba pea 80h treeningtundi, aga mulle endale ikka tundub see vähe. Tahaks alati rohkem ja seal võibki asetseda see kurjajuur. Kas ma tahan endalt liiga palju ja liiga kiiresti? 

Teine variant on see, et prisked jõulupraed ja ebapiisav soojendustrenn ei andnud mu kehale piisavalt head stardiplatvormi laupäevaseks võistluseks. Pühade ajal sai söödud tõesti palju, aga siis peaks just rammu juurde tulema, mitte vähemaks minema!? Ei tea, aga kindlasti on oluline sportlasel enda kaalu kontrolli alla hoida - kas eksisin selle reegli vastu? 

Kolmas ja üks kõige tõenäolisemaid põhjendusi võib olla see, et olen viimastel nädalatel kaotanud enda jaoks olulise fookuse ja rõõmu sportimisel. Kõik tundub kuidagi forsseeritud ja ei ole sellist entusiasmi, mis on olnud sügisel/suvel. Olin täiesti veendunud, et siinsed kehvad suusaolud ei hakka mind segama, aga pidev liikumine Otepääle ja sellest tulenev ajaline stress on jätnud kehale oma jälje. Otepääle minnes või sealt tulles on mul alati selline tunne, et aega on vähe ja pean kiiresti tegutsema. Kas siis on vaja minna tööle või mingite muude toimetustega tegeleda. 
Foto: väike pühade pilt ka
Kuidas nüüd saada uuesti järje peale? Kui teaks, oleks hea, aga kahjuks hetkel täpselt ei oska öelda. Loodan, et suudan leida selle edu valemi ja 11. jaanuari hommikuks olen juba saanud end piisavalt heasse vormi, et olla konkurentsis jõulupuhkuselt naasval Visma Ski Classics sarjas. 

Olge mõnusad!
Mart Kevin 
Eelmine
Davos ja La Venosta
Järgmine
Tagasi lumel ehk Kaiser Maximilian Lauf