Eelseisev hooaeg 2.osa

Võtan jutujärje üles sealt, kus pooleli jäi.. ehk annan ülevaate hooaja teisest poolest ja sellest, miks ma üldse Visma Ski Classics kasuks otsustasin. 

Foto: Tartu Maratoni start, autor: Adam Illingworth

Skandinaavia tuur saab võimsa avalöögi legendaarse, müstilise ja kõikide suusamaratoonorite hooaja suurima võistlusega – Vasaloppetiga. Selle 90km käigus selgitatakse välja, kes võib end nimetada Rootsi kunniks ja maratonimaailma parimaks. Minu jaoks oli eelmise hooaja sõit täielik altminek seega sel korral on vaja muuta õudusunenägu tõeliseks muinasjutuks.  

Foto: Vasaloppeti finišis on emotsioonid laes

Sellega loomulikult suurte võistluste hoog ei peatu. Kohe peale Vasaloppetit on järjekorras Birkebeinerrennet Norras. See 54-kilomeetrine trass sisaldab endas pea 20-kilomeetrist tõusu, mille jooksul on ainult üks pikem laskumine. Võistluse teeb omapäraseks ka see, et legendile kohaselt peavad kõik võistlejad endaga kaasas kandma 3,5 kg seljakotti kogu võistluse vältel. Sinna kotti peab mahtuma: soe aluspesu, jakk, kuivad kindad ja müts ning loomulikult kosutuseks ka söök-jook. Juhul kui sinu kott ei vasta tingimustele, siis saad ajalise karistuse.  Eelmisel aastal mulle see sõit sobis hästi, kuigi olin peale Vasaloppetit pidevalt kurnatud ja enda õiget hingamist ei leidnudki.  

Foto: enne starti viimast seljakoti pakkimist tegemas

Järgmine osavõistlus toimub samuti Norras. Tegemist on kogu sarja kõige raskema maratoniga – Reistadloppet. Selle maratoni profiil on lihtsalt midagi uskumatut. Viie kilomeetriga ronitakse üle 400 tõusumeetri ehk kilomeetris ligi 100 tõusumeetrit. See on ka üks põhjuseid, miks see on ainuke maraton, kus suurem osa võistlejaid kasutab määrdega suuski ja paaristõukajaid on vähe. Mina ise lähen sel aastal seda maratoni ilmselt paaris lükkama, sest eelmise aasta kogemus oli see, et pidevalt pidi kääri jooksma nagunii, sest kevadistes oludes on raske leida ideaalset pidamist.  

Foto: Reistadloppeti profiil

Hooajale paneb suurejoonelise punkti meie põhjanaabrite suusamaraton Yllas-Levi. Aprilli alguses toimuv võistlus pakub head ilma, suurepäraseid radu ja finišis üleolevat emotsiooni, sest pikk hooaeg on jäänud seljataha. Võistlus ise on 70 km ja trass ronib üle mitme suusakeskuse, mis teeb ka sellest väljakutsuva sõidu. Kevadele omaselt on väga keeruline valida endale head suusapaari, mis toimiks kogu võistluse, sest stardis võib olla –5 ja finišis juba +5 ning lõõskav päike.  

Foto: päike, mäed ja talv....

Miks ma otsustasin Visma Ski Classics sarja kasuks?

Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks see, et tundsin sisimas, et mul on realistlikum üritada läbilööki just maratonisuusatamises. Eelkõige seetõttu, et kodused treeningtingimused on minu arvates sobivamad maratoniks treenimiseks ja minu kehalised võimed on rohkem kooskõlas pikamaasuusatamisega. Lisaks sellele hakkas ka motivatsioon kaduma, sest tulemused ei olnud sprindis sellised nagu oleks lootnud. Samuti ei meeldinud mulle absoluutselt see õhkkond, mis valitses Eesti suusatamises. Kas see eksisteerib ka praegu, ma ei ole pädev hindama. Ma ei tea, kas see oli eestlaslik kadedus või suutmatus teistega koostööd teha, aga tundsin ennast alati outsiderina ja tihti vaadati mulle otsa pilguga, et mis sina siit otsid. Selge, nüüd õnneks ei otsigi ;) ! Võimalik, et kujutan seda ette, aga selline on minu seisukoht. Võrreldes Norraga, kus sain väga hea vastuvõtu osaliseks ja tundsin kohe, et kuulun justkui uude perekonda, mida ma Eestis kunagi ei kohanud.

Foto: talvine Davos

Mis on mind üldse hoidnud suusaspordi juures nii kaua?  

Kõige olulisemat rolli on muidugi mänginud lähedaste inimeste tugi, kes vajadusel sisendasid mulle lootust, et ma veel jonni ei jätaks ja sportlasteed jätkaks. Ilma nendeta ma poleks kindlasti siin, kus olen praegu. Visma Ski Classics juurde jõudsin tänu treenerile, Kein Einastele. Koos temaga panime paika kindla sihi – leida endale võistkond. Juhul kui see poleks õnnestunud, siis oleksin ennast ise kirja pannud ja võtnud osa suurematest maratonidest Visma Ski Classics sarja väliselt.  Seejärel oleks äkki avanenud võimalus uuesti võistkond leida.  

Selleks hooajaks olen endale seadnud kõrgemad sihid ja eesmärgid. Kui eelmine aasta oli sarja sisseelamiseks, siis nüüd on vaja sõitma hakata. Kindlasti tahan teha rohkem TOP30 sõite ja olla kõrges mängus sees. Kas see ka õnnestub, ei tea, sest ka konkurendid on kõvasti treeninud, arenenud. Oleksin kevadel väga rahul, kui olen saavutanud võidu Tartu Maratonil ja sõitnud üle enda senise parima tulemuse Visma Ski Classics sarjas (26.koht Jizerska Padesatkal).  

Lõpetaksin selle blogikande kommentaariga, mida kuulen liigagi tihti – „Miks sa ikka veel suusatad? Küllalt ei ole juba saanud? Nagu nii nad kõik panevad ju dopingut?“  

Stay humble

Olge mõnusad,  

Mart Kevin  

Eelmine
Eelseisev hooeg 1.osa
Järgmine
One step closer