Davos ja La Venosta

Möödunud nädalavahetusel toimus Visma sarja kolmas osavõistlust - La Venosta. Uus maraton, mis sellest hooajast on lisandunud võistluskalendrisse. Kuidas mul seal läks ja millised olid vahepealsed treeningud Šveitsis Davosis? 

Foto: vaade Davosist mööda Fluelapassi
Peale Livignot seadsin ennast mugavalt sisse Šveitsis ja sealses mägilinnas Davosis (väidevalt kõige kõrgemal asuv linn Euroopas). 

Kuna teadupärast Eestis lund detsembris just väga tihti ei leidu, siis see oli ideaalne võimalus koguda treeningtunde ja kilomeetreid lumel, mis hädasti võistlushooajal ära kuluvad. 
Foto: Davoser See
Esimesel nädalal treenisin korralikult ja kõvasti. Kokku tuli trenningtunde 21, mis arvestades eelmise nädala kahte tugevat võistlust, on üsna hea number. Tegin ka ühe kontrollvõistluse, mis sisaldas 3x10km tõusvas tempos. Nii vaim kui keha tulid pingutusega hästi toime ja suutsin sõita Davosi MK ringi (5km) paaristõugetega (mitte just kiireimates oludest) 14 minutit. Võrdluseks 2014. aasta maailmakarikas Davosis, kus toonane teine mees Dario Cologna (samuti paaristõugetega) sõitis sama ringi võistluse käigus 13 minutit ja 15 sekundit. Kindlasti ei saa neid nii otseselt võrrelda, aga ikkagi huvitav teada. 
Teisel nädalal keskendusin rohkem kergematele treeningutele. Sinna sisse põimisin ka ühe jõu ja ühe kiirustreeningu.  Enesetunne trennides oli hea ja ilm suusatamiseks oli veel parem. Kogu seal oldud aja jooksul oli üks päev pilvine. Kõik ülejäänud olid päikselised, suusarajad olid ideaalsed - mis nii viga suusataja olla. 
Foto: Sertig Dörfi (1870m)
Neljapäeval ehk 12. detsembril liikusin tagasi Itaaliasse, kus ees ootas uus Visma osavõistlus - La Venosta. Uus maraton, mis rabas enda maaliliste vaadete ja sujuva korraldusega. Näiteks peale võistlust pakuti toitlustuses pastat, õunastruudlit jpm ehk mina olin väga rahul. Ei pidanudki seekord suppi lürpima. Võistluspaik ise oli omapärane, sest starti pidid harrastajad liikuma oru põhjast bussiga, sest väike Melago küla ei oleks olnud võimeline muud moodi ära teenindama seda inimeste massi.
Foto: Vallelunga Valley, autor: Magnus Roth
Võistlus toimus ligi 10km ringi peal, mida läbiti kolm korda, lisaks veel 6,5km lühem ringi alustuseks ehk kokku umbes 35km. Rajaprofiil La Venostal ei ole kõige raskem, tõusumeetreid kogu sõidu peale kogunes 445m, kuid selle sõidu teeb keeruliseks kõrgus merepinnast (raja kõrgeim puntk 1970m) ja tehnilised laskumised. 

Foto: La Venosta laskumised nõudsid tasemel suusavalitsemisoskust, autor: Magnus Roth
Nii võistluseelne suusatest, soojendustrenn ja kõik muu sujus hästi. See tähendas seda, et laupäeva hommikul kell 8.30 olin mina 100% valmis, et võidelda võimalikult hea koha eest. 
Erinevalt Livignost, kus valitses stardis tõeline kaos, kulgesid sel maratonil esimesed kilomeetrid palju sündmustevaesemalt. Positsiooni eest pidi ikkagi kõvasti võitlema, sest kitsamatel lõikudel oli ainult kaks suusajälge, kuhu pea sada meest pidid ära mahtuma. Esimesel pikal 3,5km pikkusel tõusul sain endale ette heaks veduriks Maxim Vylegzanini, kes suusajälje kõrval ettepoole trügis. Esimest korda raja kõrgeimat puntki vallutades olin heal, 27.kohal ja kõik sujus suurepäraselt. 
Foto: La Venosta "tantsutüdrukud" ehk Krampused, autor: Magnus Roth
Pikal laskumisel tagasi stardi suunas pidi olema pidevalt valvel, sest kitsad ja kiired kurvid ei andnud võimalust pikalt puhata, kuid tulin nendega oivaliselt toime. Endalegi üllatuseks läks teisel ringi raja kõige raskemal lõigul väga raskeks. Teadsin, et just oli olnud vahefiniš ja mul on veel võimalust gruppi end tagasi sõita, aga lihtsalt jaks sai täiesti otsa. Tõusunurgad, mis trennides ei valmistanud üldse probleeme, olid nüüd kohutavalt rasked. Teise ringi lõpuks olin kukkunud 55. kohale ja esimesed olid juba järgmise nurga taha kadunud. 
Foto: La Venosta esimene ring, autor: Magnus Roth
Samas nägin ka kaasvõistlejate kehakeelest, et neil on ilmselt sama raske kui mul. Nüüd oli vaja näidata sisu ja võtta jalad kõhu alt välja, mis sest, et õhku peale ei tule. Nii ma hakkasin kolmandal ringil järjest konkurente kinni püüdma ja kolmanda ringi lõpus olin tõusnud kuskil 43. - 45. kohale. Nägin enda ees järgmist punti ja minu ümber kogunenud grupp oli muutunud juba pea 10-liikmeliseks. Meil oli ainult üks eesmärk - saada kätte järgmine grupp, mis sõitis kohtadel 33 - 42. Tegime vahetustega tööd, kuid eesolev grupp ei tulnud lähemale. Viimasel raskel tõusul sain uuesti tunda mäestiku võlu ja võitlesin kõvasti, et mäest end üles lükata. Kogu enda kehaga vajusin keppidele ja ootasin seda päästvat laskumist. Viimases vahepunktis olin 49. kohal ja vahe minu grupi esimesega oli veninud 25 sekundi peale. 
Foto: võistlejaterivi liikumas mööda La Venosta trassi, autor: Magnus Roth
 Õnneks suutsin laskumisel maruliselt tööd tehes grupi pea uuesti kätte saada. Kahe kilomeetriga sõitsin tagasi pea pool minutit. Nüüd jäid lõppkohad otsustada viimasel lõputõusul. Mina maandusin üle lõpujoone 47. kohal ja elu paremuselt teine Visma Ski Classics tulemus käes. 

Kas selle tulemuseg saab ka rahule jääda? Minu esmane reaktsioon peale võistlust oli täielik pettumus. Treeningud ja kõik sinna juurde käiv lubas juba nii palju paremat, mis paraku seekord ei realiseerunud. Ei oskagi öelda, kas sai vinti trennides liiga palju peale keeratud või oli viimane nädal liiga passiivne? Igatahes võistlusel minu keha ei töötanud nii nagu oleks oodanud, kuid andsin endast absoluutselt kõik rajal ja ka lõppkoht ei olnud samuti väga kehv. 

Peale võistlust liikusin tagasi Davosi, kus elasin pühapäeval kaasa maailmakarika sarjas võistelnud Eesti meestele. 

Peale kolme rongi, kahte lennukit ja ühte bussi olen tagasi kodus ning uskumatu, kui hea on kodus olla. Lund küll ei ole, aga hetkel selle peale enda pead ei vaeva. On, mis on. Trenni saan ikka teha, kuigi tõesti olud võiksid olla natukene motiveerivamad :) 

Olge mõnusad! Ja loodame, et detsembri lõppu planeeritud EMV ikka toimuvad! 

Mart Kevin
Eelmine
Hooaja avalöök Livignos
Järgmine
EMV ja tagaotsitavaks kuulutatud "võistlusvorm"